Pean tunnistama, et polnud Pirita velodroomile varem sattunud. Igal juhul oli kulunud muru- ja kummiribadega, ajahamba poolt puretud tribüünide ja väsinud peahoonega paik koos mastis lehvivate punalippudega plats seesuguse lavastuse väljatoomiseks hästi valitud.

Nagu ka lavalugu ise: hämmastav, et Boris Kõrveri ja Leo Normeti tänapäevalgi värskena kõlav muusika on nii palju aastaid riiulil tolmu kogunud ning enamik filmi «Vallatud kurvid» nautlejaid polnud muusikali veelgi varasemast olemasolust kuulnudki.

Hoolimatu käsi

Ometi on selge, et ka ajaloo eest hoitud väärt stsenaariumi suudab oskamatu või hoolimatu käsi ära kortsutada. Selge, et alguses kolmevaatuselist muusikali tuli parema jälgitavuse nimel kärpida, ometi on sellega ahju aetud nii mõnedki stsenaarsed keerdkäigud, mis aitaksid hõlpsamini aduda, mis neil kolmel peapaaril seal üleliidulisel motovõistlusel Moskvas siis ometi küll juhtus.

Mihkel Mattiiseni (mootorrattur-mehaanik Jaak Väli) ja Tanel Padari (mootorrattur Juho Juks Jaanimäe) kaasamisega sadakonna näitemängulise hulka tundub, et nüüd pole jäänud peaaegu ühtegi nimekat ja kvaliteetsemat noormuusikut, kes poleks muusikalilaval kätt valgeks saanud. Eda-Ines Etti ja Hedvig Hanson on mööndustega veel ehk ühed vähesed.

Siiski mõjub Padar semuliku Juksina vahetult ja muhedalt, mida ei saa paraku öelda tema lavakamraadide, Mattiiseni või vendade Maltiste kohta.

Lootsin esiti, et ehk sedapuhku suudab lavastaja Ivo Eensalu üllatada, tuues vabas õhus välja muusikali, mille edu peaks olema juba eos garanteeritud: kodumaine algupärand, tuntud tegijad, nostalgiline ajastu, isepärane etenduspaik jne. Ikka ja jälle julgen paluda: Ivo Eensalu, palun teid, ärge tehke enam muusikale.

Nutune hõbetants...

Vabaõhulavastustega on juba kord see häda, et kui heli on nõrk ja laval toimuv ei köida, hakkab publik nihelema ja õllemüüjate vahet saalima.

Kui peaosaliste dialoogid sumbuvad Nooruse koori kaootilisse sebimisse või Kalju Saarekese koreograafia tekitab küsimuse, mis ja miks see siis nüüd oli (näiteks hetk pärast võidukarika üleandmist, mil hõbedane Hermese-kujuke (Ervin Green) äkki pärismaalasliku vihmatantsu lavaesisel maha tantsib), siis see ajab vihale. Või nutma.

Sajapealise näitetrupi liikumapanek nii, et see ei halvaks kogu lavastuse dünaamikat, ei ole sugugi käkitegu. Ja kui koos professionaalsete ja kiiduväärt näitlejate-muusikutega (Marika Korolev, Tõnu Kilgas, Ele Millistfer) kogeb laval ülihalva kooliteatri tasemega emotsioone ja dialooge (nt Kaasani abielupaari Ivan Maksimõtšit ja Verotška Makimõvnat kehastavad Madis-Rene Lember ja Margot Lindpere), siis on see masendav.

Aga ehteestlasliku jaskari või ray-cooney’liku segadustekomöödia austajaile passib «Vallatud kurvid» kindlasti, seda enam, et etenduse järel kutsutakse kõiki tantsuõhtule.

Suveteater
Motomuusikal «Hermese kannul»
Lavastaja Ivo Eensalu
Pirita velodroomil ja Eesti vabaõhulavadel
Esietendus 12. juulil

Allikas: Postimees 14. juuli 2004