Eesti üldharidus-, ameti- ja kõrgkoolides ning vabaharidussüsteemis õpivad soome keelt nii eesti- kui venekeelsed soome keele huvilised. Suurem osa soome keele õpetusest on siiski eestikeelne; vene keele vahendusel õpitakse vaid vähestes rühmades. Väga tavaline on olukord, et eestikeelses õpperühmas on venekeelseid õpilasi, kelle eesti keele oskus võimaldab õppetöös osaleda. Õppijate emakeelt ja selle mõju võetakse sel juhul arvesse võimaluste piires sõltuvalt kursuse sisust, ajaressursist, õppematerjalidest, õppijate tasemest jms, kirjutab Tallinna Ülikooli Eesti Keele ja Kultuuri Instituudi soome keele dotsent Annekatrin Kaivapalu.

Emakeele ja õpitava keele sarnasus aitab õppijat
Keele omandamise seisukohast on aga tegemist kahe vägagi erineva lähtepositsiooniga. Seda, et emakeele mõju õpitava keele omandamisele on õppeprotsessi keskseid tegureid, kinnitavad nii õpetamiskogemused kui uurimistulemused. Õpetajad ja teadlased on üksmeelsed selles, et õppija emakeelega sarnase keele omandamine kulgeb vähemalt õppimise algperioodil kiiremini kui tüpoloogiliselt või geneetiliselt kaugema keele omandamine. Eesti ja soome keele sugulusest tuleneva sarnasuse tõttu teavad ning oskavad eestikeelsed õppijad emakeele põhjal soome keelest juba mõndagi, isegi kui nad seda endale ei teadvusta. Venekeelsetel õppijatel, kelle emakeel kuulub indoeuroopa keelkonna slaavi keelrühma, see eelis puudub ning õppimise algperioodil kulub neil tunduvalt rohkem aega tajumaks, kuidas õpitava keele süsteem toimib. Seetõttu toetuvadki piisavalt eesti keelt oskavad venekeelsed õppijad soome keele omandamisel eelkõige eesti keelele.

Emakeele ja õpitava keele sarnasus aitab õppijat esmajoones õpitavast keelest arusaamisel, sest kuulamine ja lugemine ei eelda nii põhjalikke ning täpseid teadmisi kui keeleloome ehk rääkimine ja kirjutamine. Uurimistulemuste põhjal on aga selgunud, et eesti keel emakeelena aitab õppijat ka keeleloomes: eestikeelsed õppijad käänasid käänamistestis eesti ja soome keeles samatüvelisi sama käänamismalliga sõnu, nagu kangas, laine või vieras (vrd. e.k. võõras) tunduvalt paremini kui venekeelsed õppijad. Seevastu eesti ja soome keeles erineva käänamismalliga sõnade osas eesti- ja venekeelsete õppijate tulemuste erinevus nii suur ei olnud. Kõige raskemaks osutus eestikeelsetele õppijatele nende sõnade käänamine, millel on eesti ja soome keeles sama või sarnane häälikkuju ja tähendus, nagu keskus, pankki (e.k. pank) või koulu (e.k. kool), aga mis käänduvad eesti keelest erinevalt. Häälikuline ja tähenduslik sarnasus on antud juhul õppijat eksitavad: eesti keele malli kasutamine põhjustab soome keeles normivastase keelendi. Seetõttu ongi eestikeelsete õppijate soome keele omandamise võtmeküsimuseks teadlikkus sellest, milles eesti ja soome keele süsteemid sarnanevad ning milles erinevad. Õppija peaks teadma, millal ta võib julgesti oma emakeelele toetuda ja eesti keele malli soome keeleski aluseks võtta ning millal põhjustab eestikeelse malli kasutamine soome keeles vigu.

Kahjuks ei ole vaatamata pikaajalisele eesti ja soome keele võrdlevale uurimisele siiani õpetajate ja õppijate käsutuses keeleõppe vajadustest lähtuvat eesti ja soome keele võrdlevat grammatikat ning toetuda saab ainult õpetajate ja õppijate endi kogemustele. Pidev tähelepanu juhtimine emakeele ja õpitava keele sarnasustele ning erinevustele aitab õppijatel üle saada rasketest keele omandamise perioodidest, arendab võrdlusoskust ning teadlikkust keelesüsteemide toimimise põhimõtetest. Teadlikkus emakeele ja õpitava keele sarnasustest ja erinevustest on abiks ka psühholoogiliste tõrgete ületamisel. Sageli tundub õppijale ekslikult, et õpitava keele vorm või väljend ei või kuidagi olla sama kui oma emakeeles, ning see tuleb muuta pisutki erinevaks, et jõuda õpitavas keeles normikohase tulemuseni. Eriti ebakindlad on emakeele mallide kasutamisel need õppijad, kes ei ole õpingutes veel väga kaugele jõudnud, kuid on õppimise algetapi juba läbinud. Alles hiljem, kui lähte- ja sihtkeele süsteemid on õppijate keeletajus juba piisavalt teineteisest eraldunud, pääseb lähtekeele mall vabalt toimima ning lähtekeele mõju sihtkeelele on valdavalt positiivne.

Analoogia võetakse appi, kui reeglit ei mäleta  
Õppijate emakeele mõju avaldub muu hulgas ka keeleloomestrateegiate valikus, selles, mil viisil üht või teist keelendit moodustatakse. Kuna eestikeelne õppija on oma emakeele põhjal harjunud paljude erinevate tüvevaheldustega, mida on reeglite põhjal keeruline produtseerida, kasutavad eestikeelsed õppijad, eriti edasijõudnud, ka soome keeles esmajoones nii emakeele kui õpitava keele analoogiat. Vajalik vorm moodustatakse enamasti kas eesti keele malli või soome keele juba tuttava sõna eeskujul:

(1) toinen toisia, see võiks nüüd olla selle järgi, et eesti keeles on teine ja teisi. Sisseütlev on toisiin ja seestütlev on toisista.
(2) herkku herk/koja herkkuita ei herkkoja ikkagi, sest see meenutab mingil määral sõna kirkkoja. Samasugune sõna, selle järgi tegin. herkkuisiin herk/kuista

Tulemus, keelendi normikohasus sõltub antud juhul sellest, kas mall, mille järgi käänati, oli valitud õigesti või mitte. Õpitud reegleid hakatakse meelde tuletama tavaliselt alles siis, kui analoogia enam mingil põhjusel ei aita. Venekeelsed õppijad aga lähtuvad eelkõige õpitud reeglitest, sest oma emakeelest nad sobivat analoogiamalli ei leia; soome keele analoogia aga võetakse appi siis, kui reegel ei ole meeles või on liiga keeruline.

(3) A.K.: Как ты   образуешь форму партитива?
  N.:  Но во-первых тут в основе одна гласная,  значит с партитивом  будет -ja, потому  что koulua нельзя сказать, kouluja  будет правильно. Вот   тут kerros -s на конце,  которое меняется  на -ksi, и   добавляем  окончание -a. kerroksia получается   вот.

Õppija emakeele mõju võõrkeele õppimisele ei piirdu seega sugugi vaid konkreetsete keelendite ülekandega, vaid on tunduvalt laiem nähtus. Lähedase sugulaskeele kiirema õppimise üheks põhjuseks ongi tõenäoliselt asjaolu, et sarnaste keelte puhul annab emakeele analoogia rakendamine õpitavas keeles soovitud tulemuse sagedamini kui kaugemate keelte puhul. Õpetamisel on siis senisest enam põhjust rõhutada ja tugevdada analoogiaseoseid  nii emakeele ja õpitava keele vahel kui ka õpitava keele siseselt.

Annekatrin Kaivapalu, Tallinna Ülikooli Eesti Keele ja Kultuuri Instituudi soome keele dotsent 
Koolielu
Lisatud 29. aprillil 2009