OÜ Kitarrikool alustas veebilehel www.kitarrikool.eu eesti, vene ja peagi ka portugali keeles kitarrimängu õpetama. Kitarrikooli looja, kitarriseltsi esimehe ja kitarriõppejõu Kristo Käo teada on tegemist maailmas ainsa analoogse võimalusega, mis ühendaks innovatiivse tehnoloogialahenduse, vana traditsioonilise õppemetoodika ja inimliku tagasiside saamise võimaluse.

Kristo Käo rääkis kuulajatele kitarrikoolist selle avamisel 29. mail restoranis Buen Provecho:

Kunagi rääkis üks laulja sellest, kuidas olukorras, kus tema õpetaja elas Moskvas ja ta ise Tallinnas, juhtus, et õpilane läks telefoniputkasse, peotäis kopikaid kaasas, ja laulis oma õpetajale ette.
See ei olnud mugav, aga ajas asja ära. Põhimõtteliselt oli tund ju täpselt samasugune kui muidu, ainult selle vahega, et telefonist kostva hääle kvaliteet oli kehv, õpetaja ei näinud õpilase keha, hingamist, miimikat jne.
Sellest ajast on asjad võimsalt edasi arenenud, praeguste vahendite juures ei saa edastada vist ainult lõhna, aga see pole konkreetselt pillimängu õppimise juures ka absoluutselt oluline. Pigem kaldub olema juba nii, et digitaalsel kujul edastatav informatsioon on mitmeplaanilisem ja mahukam, kui inimese meeled korraga vastu võtta suudavad. On võimalik keskenduda ainult pildile või ainult helile, võimaluse korral kas või kümneid kordi infot taasesitada.

Siit tekivad ka uued probleemid – kuidas sellest tohutust infohulgast olulist välja sorteerida. Kui inimene tahab õppida seda, millest ta veel midagi ei tea, siis ei ole internet talle usaldusväärne partner, sest adekvaatse info eraldamine mõttetust vajab järjest suuremaid teadmisi. Igaüks, kes hakkab Google'is sirvima märksõnade „guitar“, „studying guitar“ jne. otsingutulemusi, seisab võimatu ülesande ees: otsingutulemusi on 1,5-130 miljonit, olenevalt otsingu täpsusest ja isegi kõige leebema variandi puhul, kulutades ühe lehekülje uurimiseks alla 2 minuti, kuluks lõppu jõudmiseks 5 aastat, aga selle aja peale on lehekülgede arv juba mitmekordistunud, nii et lootusetu!

Aga näib siiski, et igasuguse, kas või kõige algelisema kitarrile pühendatud veebilehe külastajate arv on üllatavalt suur. Millist infot siis need miljonid leheküljed pakuvad? Kõige enam otsitakse ja leitakse kitarritabulatuure. Tabulatuur on piltkiri, tuntud juba renessanssajastust ning levis interrneti algusaegadel ASCII koodina. Tabulatuuri teeb keegi kuulmise järgi ja andekamatel õnnestub mõni muusikapala päris õigesti kirja panna. Seda juhtub aga harva, sest professionaalid selliste asjadega ei tegele. Esiteks tunnevad nad ju nooti, ja ei vaja tabulatuuri, teiseks on neil enamasti muudki teha. Lisaks autorikaitse probleemid – kui korralikult autoritasusid maksta, ei ole tabulatuurisait enam konkurentsivõimeline ja ses mõttes on korralikul inimesel tark tegu seesugusest ärist eemale hoida.

Siit tulebki välja üks kõige suurem probleem – professionaalsed kitarripedagoogid on kõikjal üle maailma ülekoormatud ja vaevalt et kellelgi on motivatsiooni oma energiat kulutada millelegi nii kahtlasele nagu internet. Jah, saadetakse oma õpilasele ehk Skype'i kaudu noote või tellitakse netist materjale, see on tavaline igapäevaelu. Olen minagi kunagi oma magistritööd arutanud Saksamaal elava juhendajaga Skype´i kaudu, mõlemal tekst ees ja klapid peas. Aga ma olen väga vähe kuulnud professionaalsete muusikute abiga koostatud infoportaalidest ja õpikeskkondadest. Tegelikult võibki välja tuua vaid ühe – kuulus Berklee School of Music pakub online-kursuseid, mis on korralikult koostatud ja mille eest võib saada isegi ainepunkte. Siingi on omad probleemid ja selle juurde tulen hiljem tagasi.

Millist kitarrikraami veel netis müüa üritatakse? Hulganisti on kirjutatud õppeprogramme. Küll igasuguste animatsioonide ja videotega, mis idee poolest peaks algaja elu lihtsamaks tegema. On tohutult vaeva nähtud, et filmida kitarri iga nurga alt, seletada lahti sõrme liikumine peensusteni ja igal juhul vältida noodikirja! Olen näinud saksa kitarriõpikut, millele on suurelt esikaanele kirjutatud „Ohne noten!!!“. Ning siis on lehekülgede kaupa sõnadega seletatud, kuidas mingit muusikalõiku mängida. Noodikirjas võtaks see ruumi ühe rea jagu. See on võrreldav situatsiooniga, kus teile püütakse õpetada eestikeelset luuletust, seletades ainult asja tehnilist poolt: „Pane keel ülemiste hammaste taha, nüüd puhu õrnalt õhku, siis laksa keelega, aja huuled torru, põrista suulage jne“. Teine variant on see tekst paberil ette võtta või kellegil ette lugeda lasta. Muusikas on kõik põhimõtteliselt sama. Õppimiseks on vaja nii visuaalset ja kuuldelist eeskuju kui ka muusikat kirjalikul kujul. Ja infoga ei tohi liialdada, infot peab olema vaid piisavalt, et tulemust saavutada.
Palju müüakse ka õppevideosid ning raamatuid, ühesõnaga – müüaksegi infot.

Info müümisel interneti kaudu on mitu häda: esiteks on seda kerge kopeerida, teiseks on - konkreetselt õppimisest rääkides - väga oluline info järjestus, ehk metoodika. Ilma metoodikata ei moodusta infohunnik õppimiseks sobivat materjali. Muusikapedagoogika valdkonnas iseenesest infopuudust ei ole ja sellealase info müümisega äri teha ei saa. Info müük töötab ainult tänu pakendile, so. visuaalsetele efektidele ja marketingiviguritele. Küll aga saab müüa info rakendusi ja inimlikku tagasisidet.

Just selliste probleemide üle mõeldes ongi sündinud veebikeskkond kitarrikool.eu.

Kristo Käo vastab iseenda koostatud küsimustele:

Kellele on kitarrikool.eu mõeldud?
Kõigile. Arvestama peab, et pillimängu õppimine eeldab suurt püsivust. Vanusepiire sisuliselt ei ole.

Kas Eestis välja töötatud tehnilised lahendused ja metoodika on maailma tasemel konkurentsivõimelised?
Positiivseid näiteid on mitmeid ja Eesti tugev eelis on, et siin saab katsetada selliseid projekte, mis mujal maailmas jääksid kas või tehnika ja liigse infomüra taha. Eesti on kompaktne, info levib kiirelt ja inimesed on huvitatud järjest enam ka muust peale nende erialase töö. Kitarrikooli arengusuund on igatahes ka Eestist välja.

Kui suur osa meelelahutus- ja haridusturust maailmas on seotud kitarriga?
Kui mõtleme popkultuurile, siis see on Läänemaailmas aastakümneid olnud seotud muusikaga. Ja muusika otseselt kitarriga. Kitarri kui instrumendi populaarsust seletab tema odavus ja praktilisus, aga palju rohkem tema märgiline tähendus paljude põlvkondade jaoks. Internetis müüdavatest pilliõpikutest julgelt üle poole on kitarriõpikud ja mitmed suured noodikirjastused spetsialiseeruvad järjest enam just kitarriteemaliste trükiste väljaandmisele, sest neid ostetakse tohutult. Kitarriga seonduvate asjade müük on võrreldav keeleõppematerjalide müügiga.

Kui palju on Eestis ja maailmas kitarrihuvilisi?
Eesti Kitarriseltsi esimehena tean, et iga päev avaldab vähemalt üks inimene avalikult oma soovi kitarri õppida, helistades või kirjutades Kitarriseltsile. Kui vaadata konkurssi muusikakoolidesse, siis kitarri erialale kandideerib tihti enam kui 3 korda rohkem soovijaid. Kui vaadata tänavapilti, siis kitarridega ringi liikuvaid noori näeb väga tihti. See ei ole ainult Eestis nii, sama on ka USAs ja Saksamaal ning ka kõigis muudes lääneriikides. Isegi idamaades on kitarri populaarsus tõusuteel, näitena võib mainida, et Eesti Muusikaakadeemias on minu ja Heiki Mätliku õpilaste hulgas mitmeid hiinlasi. Kitarrihuvi võrreldes muude instrumentidega on meeletu, seda enam on kummaline, et kvaliteetse õppe pakkumine mistahes kanalite kaudu on nõudmisele nii palju alla jäänud.

Kas pilliõpe on täna soovijatele kättesaadav?
Kaugeltki mitte kõigile soovijatele ja vähemalt kitarrihuvilistele on tänasest avatud hoopis laiemad võimalused.

Kas elektroonika saab asendada õpetajat?
Oleks suhteliselt odav toota näiteks MIDIkitarre, hind tuleks umbes sama nagu Skype'i torul. Selle saaks ühendada tarkvaraga, mis mõõdaks rütme ja helikõrgusi, ning oleks programmeeritud andma asjakohaseid soovitusi. Ei tohi aga unustada, et eesmärk on muusika ja see põhineb pigem tunnetel kui mõistusel. Inimlik tagasiside on kõige kiirem võimalus midagi õppida. Elektroonika saab vahendada, aga mitte õpetada.

Kuidas e-õppe keskkond võiks leevendada maapiirkondade huvihariduse probleeme?
Siin räägime konkreetselt Eestist, kus huvihariduse kättesaadavus on pikalt probleemiks olnud. Teisest küljest – tänu Tiigrihüppele on tehnika kõikjal Eestis suhteliselt kättesaadav. Miks mitte olemasolevat arvutiparki ka huvihariduse andmisel ära kasutada? Netikursustel on ka oma eelised – õpilane ei mängi kusagil nii hästi kui oma kodus. Kitarrikooli kaudu õppides salvestab ta oma mängu kõige rahulikumas õhkkonnas ja saadab ära sellise variandi, kus tema oskused tulevad kõige paremini esile. Oma esitusest parima valimine on ääretult arendav tegevus, sisuliselt iseendale õpetajaks olemine.

Mille poolest sarnaneb kitarrikool.eu rate.ee ja netikasiinodega?
Pillimängu õppimine on väga hasartne tegevus. Kes on endale pähe võtnud, et ta peab kitarrimängu selgeks saama, see teeb selleks kõik. Meenutagem kasvõi biitlit George Harrisoni, kes koolis küll edasi ei jõudnud, aga kitarri kandis ka WC-s kaasas. Hasartsus on ka pea ainus sarnasus. Suurim erinevus on aga see, et kui arvuti kinni panna, jääb pillimänguoskus alles. See on „päris“ asi. Virtuaalsed plusspunktid ja edetabelid on rajatud kunstlikule keskkonnale, tekitavad nõudlust asjade järele, mida olemas pole. Kitarrikool internetis on seevastu vaid vahend millegi reaalse omandamiseks.

Millised on kitarrikool.eu arendamisvõimalused?
Tänasest käivitub Kitarrikool kakskeelsena – eesti ja vene. Kohe-kohe on valmis ka ingliskeelne versioon ja sealt edasi juba näiteks portugali keel, mis on kitarrimaailmas väga levinud. Brasiilias elab 180 miljonit inimest ja kõik nad mängivad jalgpalli ning kitarri ja üllataval kombel on päris mitmel neist ka internet kodus.
Praegusele kahele kursusele lisanduvad järkjärgult kursused „Popkitarr“, „Basskitarr“, „Soolo improviseerimine“ ja laulukirjutamise kursus.

Kristo Käo, 29. mai 2007
Kooliellu lisatud 15. juunil 2007