Tööõpetuse õpetajana alustanud ja nüüd arvutiõpetajana ja direktorina töötav Maido Mändmets, kes on Varstu Keskkooli juhtinud 1998. aastast, oli esimene koolijuht Eestist, kes tegi läbi Fulbright’i direktorite vahetusprogrammi. Koolielul oli suurepärane võimalus kuulda lisaks Maido Mändmetsa Ameerika-kogemusele ka tema ameeriklasest töövarju dr. Bruce SA. Prescott’i arvamust Eestis viibimisest.

Intervjuu Maido Mändmetsaga

Kas olete ka enne antud vahetusprogrammi end võõrsil täiendanud?
Esimesel väliskoolitusel osalesin 1998. a., kui sain võimaluse olla nädala Rootsis koolidirektori töövari. Iga algus on raske, nii ka minul: inglise keel oli kohutavalt “roostes”. Rootsist sain esimese kogemuse, kuidas teistes riikides ollakse valmis rahvusvaheliseks koostööks – Rootsi koolidirektor ütles nõupidamise alguses: “täna on meil väliskülaline koosolekul ja seetõttu peame oma nõupidamise inglise keeles”. Ja see oli nii loomulik, et kõik edasine toimus inglise, mitte rootsi keeles. 1999-2000 õppisin kaugõppes Helsingis nädalaste sessioonidena täiskasvanute koolitamist ja koolitamise organiseerimist. See lisas tubli annuse enesekindlust ja oskuse kõigega ise hakkama saada. 2002. a. kandideerisin Inglismaale arvutiõpetajaks, läbisin konkursi ja sain ka töökoha, kuid viimasel hetkel loobusin ise. Põhjused olid erinevad, kuid üks olulisemaid oli kartus oma inglise keele oskuse pärast. Ma polnud kindel, kas ma valdan keelt piisavalt kogu õpetaja töö heal tasemel tegemiseks (st. igapäevast suhtlemist lapsevanematega kasvatusküsimustes jne). Informaatika õpetamist võõrkeeles ma küll ei kartnud. Igasugusteks väljakutseteks olen alati valmis olnud.

Kuidas Fulbright’i vahetusprogrammi sattusite?
USAsse direktori töövarjuks mineku ideest teostuseni kulus kokku aasta. Oktoobris lugesin internetist pakkumist, et USA saatkonna vahendusel on võimalik taotleda Fulbright’i stipendiumi koolijuhtide vahetusprogrammis osalemiseks. Paberite täitmiseks läks nädal, siis toimus saatkonnas keeleoskuse kontrollimiseks vestlus, ja seejärel tuli oodata, kas Ameerikas on mõni koolijuht, kes tahab vahetusprogrammis osaleda. Märtsist olime juba vahetusprogrammi-direktoriga omavahelises kontaktis ja aprilliks olime kokku leppinud, millal mulle sobib sinnaminek ja millal talle minu vastuvõtmine. Mina pidin olema tema töövari 2004. a. novembrist detsembrini, tema minu tegemisi jälgima Eestis selle aasta maist juunini.
Kuna vahetus toimub üks-ühele, siis suurt valikuvõimalust näiteks osariigi või kooli suhtes pole. Direktori kooli asukoht paneb paika ka osariigi. Ma saan aru, et kõik sõltub sellest, kui palju on USAs huvilisi, kes tahavad õpetajate/koolijuhtide vahetusprogrammis osaleda. USA saatkonna tugi oli koordineerimisel ja nõustamisel suurepärane. Hiljem sain teada, et ma olin üldse esimene koolijuht Eestist, kes selle vahetusprogrammi läbi tegi.
 
Kuidas Varstu Keskkoolis töö ilma Teieta edasi läks?
Samamoodi nagu alati. Meil on nii tore koolikollektiiv, et ma ei pidanud muretsema. Olin algusest peale täiesti kindel, et kõik laabub kohapeal suurepäraselt ka ilma minuta. Ja nii läkski.
 
Kui kulukas selline ettevõtmine on?
Kuigi vahetusprogrammis osalemine on küll kulukas, katab stipendium tehtavad kulutused õnneks vajalikul määral (minul kulus Ameerikas ligikaudu viis kuupalka). Lennupiletid sihtkohta ja tagasi olid vahetusprogrammi poolt ja stipendiumi eest on võimalik (küll sõltuvalt osariigist) need kuus nädalat osta ka odav majutus, transport ja söök. Kalliks tegi sealviibimise elustandard - direktor ja ka õpetajad ei söö odavas söögikohas. Ja kuna nemad valisid söögikoha, siis ei olnud viisakas keelduda. Maksime ameerika direktoriga väljas süües vaheldumisi ja minu kõige kallim õhtusöök oli 70$ (kahe inimese õhtusöök koos käibemaksu ja kohustusliku jootrahaga, ilma alkoholita, hinnakirja järgi oli toidu hind tellides 40$).
Linnas, milles mina viibisin (pindalalt umbes Tartu suurune ülikoolilinn), puudus üldkasutatav transport, kuid vahemaad olid jalgsirännakuks liialt suured (üle 10 km poodi, söögikohtadesse, kooli), lisaks puudusid paljudes kohtades ülekäigurajad, kõnniteed jne. Kõik inimesed liikusid ainult oma autodega. Majutuskohast (umbes 6 km linnapiirist) sain ma linna ainult siis, kui keegi õpetajatest mulle küüti pakkus. Üheks nädalaks rentisin ka auto (odavaim valik oli internetis broneerides 220$ nädal). Autot tagastades maksin kaks korda rohkem, kuna interneti kaudu autot broneerides nägin ma kõiki auto rendiga seotud kulusid, kuid autot kätte saades selgus, et „mitteameeriklased“ peavad ostma ka kindlustuse... Kokku maksin ma nädala eest 480$. Kindlasti on võimalik autot rentida ka odavamalt, kuid siis peab keegi kohalikest kaasabi osutama. Ööbimine motellis oli ligikaudu 50$ ööpäev. Ülikoolilinnades on kindlasti saadaval ka möbleeritud ja möbleerimata kortereid (tuttavad üliõpilased maksid möbleerimata kolmetoalise korteri eest 500$ kuus). Aga kaubanduskeskusest toidukaupade ostmine ja ise söögi valmistamine tuleb minu hinnangul odavam kui Eestis.

Millises osariigis, linnas, koolis vahetusprogrammi läbisite?  
Olin töövari Alabama osariigis Tuscaloosa linnas, kus asub ligi 12 000 üliõpilasega Alabama ülikool. Kokku olin seal kuus nädalat. Minu “töö” seisnes põhiliselt vaatamises, jälgimises. Käisin õpilastega tundides, võistlustel ja õppekäikudel. Osalesin nn õppenõukogus ja direktorite nõupidamisel. Külastasin õpilaste ja õpetajate kodusid jne. Kokkuvõtvalt – püüdsin võimalikult sügavalt sisse elada nii ameerika ühiskonda kui koolisüsteemi. Oakhill School, mille direktori töövari ma olin, on erivajadustega õpilaste kool, kus õpib peaaegu 100 õpilast, enamus neist liitpuudega.
Hindan Dr. Prescotti professionaalseid oskusi direktorina väga kõrgeks. Veendusin selles, kui palusin Tal analüüsida Eestis viibides meie koolis külastatud tunde: tema tähelepanekud tundidest (keelebarjäärist hoolimata) olid väga asjatundlikud. Meie juhtimisstiilid on küll kardinaalselt erinevad, kuid jälgida teise direktori tööd on väga õpetlik...

Milline oli infotehnoloogia olukord koolis?
Kuna õppeklass on ka õpetaja töökabinet, siis on igas klassiruumis arvuti. Mina nägin neljas erinevas koolis seda, et õpetajad ise kasutasid oma tundide ettevalmistamiseks arvutit, kuid kordagi ei näinud ma, et neid oleks kasutatud õppetunni läbiviimisel või ühe osana tunnist.
Rääkisin ühe 800 õpilasega põhikooli 8. klassi õpilasega arvutite kasutamisest koolis. Koolis on kaks arvutiklassi, kuid tema teada kasutatakse neid põhiliselt pärast tunde netis surfamiseks. Tema pole nendesse arvutiklassidesse veel sattunud.
Ühes väikeses algkoolis nägin, kuidas arvutite abil drilliti vajakajäämisi matemaatikas - see töö toimus pärast tunde jäetud õpilastega. Vestlusest õpetajatega sain teada, et õpilased harjutavad nende drilliprogrammide kaasabil umbes kord nädalas. Pärast sisselogimist tulevad igale õpilasele arvutisse täpselt sellist tüüpi ülesanded, mis talle raskusi valmistavad.
Sügavam arvutite “hingeelu” ja arvutite kaasabil töötamise tundmaõppimine toimus nn “tehnoloogiakeskuses”, mis oli kolme gümnaasiumi peale ühine ja kus toimus osa valikaine-tunde nagu programmeerimine, video- ja pilditöötluse õppimine, joonestamine arvuti kaasabil, riistvaraga seotud probleemide lahendamise õppimine jne.

Koduga sidepidamine oli veidi raskendatud, kuna arvutisse sisselogimiseks mulle kasutajatunnust ja parooli ei antud, seetõttu sõltusin õpetajate heatahtlikkusest... Kui keegi oma kasutajanimega mind sisse “logis”, siis pääsesin internetile ja meilile ligi. Mul oli ka oma sülearvuti kaasas, millega sain umbes nädala jooksul rahulikult võrku sisse, kuid siis avastati “turvaleke” ja edaspidi sooviti, et ma siseneksin internetti läbi Novelli serveri (kasutades kohaliku võrgu kasutajatunnust jne). Samas oli võimalik sõita mõne hotelli lähedale, kus on kasutusel WiFi ja selle kaudu rahulikult parkimisplatsilt internetti kasutada (näiteks “Ramada Inn”, ka “Starbuck´i” kohvikutes oli WiFi), muidugi leiab igast ülikoolilinnakust võimaluse WiFi abil (omaniku teadmata) võrku “ronida”. Kui ma autoga veidi ringi liikusin, siis pääsesin ma netti isegi lihtsamalt, kui “oma” koolist.

Mida saab seal kogetust ja õpitust meie koolisüsteemi üle kanda, kas peaks?
Võiks. Mulle meeldis kolm põhimõtet: 
1. Iga lapsega tegeletakse. Mitte sõnades, vaid tegelikult. Lasteaiast peale uuritakse õpilase erivajadusi ja leitakse võimalused tema arendamiseks ja õpetamiseks. Kohe, kui midagi koolis juhtub/selgub, võetakse lapsevanemaga ühendust ja rakendatakse vajalikke meetmeid. Kui avastatakse mingi kõrvalekalle, hakatakse sellega kohe, aga ülidelikaatselt tegelema. Loomulikult on kogu see töö normaalselt tasustatud.

Kõik põhikooli lõpetanud õpilased lähevad gümnaasiumi. Nii põhikoolis kui gümnaasiumis ei tea keegi peale erialaspetsialistide ja õpetajate, et sellel või teisel õpilasel on ainult osaline õppekava ja et ta lõpetab gümnaasiumi sellise tunnistusega, mis ei võimalda ülikooli minekut (loomulikult teab sellest laps ja lapsevanem).

Ameerikas olles ei kuulnud ma midagi tänavalaste probleemist. Iga laps, kes mingil erilisel põhjusel ei saa koolis käia, saab endale koduõpetaja (vastavalt vajadusele 2-3 korda nädalas 1-2 tundi korraga.)

2. Ameerikas ei aeta riigi raha segamini eraisikute rahaga. Munitsipaalkooli rahastatakse samadel alustel nagu meil – õpetajate palk tuleb riigilt, ülejäänu osariigilt või kohalikult omavalitsuselt. Maksumaksja raha kasutamise üle otsustavad siiski palgalised ametnikud, kes ka töölepingu järgi vastutavad selle kasutamise õiguspärasuse üle. Hoolekogu (Lapsevanemate ja Õpetajate Assotsiatsioon – PTA) on vabatahtlik. Kõik, kes sinna kuuluvad, maksavad liikmemaksu, teevad korjandusi, tuluõhtuid jne. Nad käivad koos ja arutavad, mida nad ENDA rahaga kooli heaks teha saaksid.

3. “Kõik munitsipaalkoolid annavad hea hariduse” - see on sõnum, mida riik väljastab. Kui selgub, et mingis koolis on probleeme ühe aine õpetamisel, siis tegeletakse selle valdkonnaga nii kaua, kuni probleem saab lahendatud. Nautisin olukorda, kus meedia teavitas probleemidest, kuid kordagi ei tabanud ma meedia “näpuga näitamist” – vaadake, milline probleem on “selles” koolis. Ükski lapsevanem ei vaidlusta lapse kuuldes õpetaja tehtud otsuseid. Kui lapsevanem ei nõustunud õpetaja otsusega, siis kontakteeruti direktsiooniga ja arutati “probleemi” ning leiti osapooli rahuldav lahendus. Mitte keegi - ei meedia, ega lapsevanem – ei aruta laste kuuldes, et koolis on halvad õpetajad, vale õppekava jne.

Mis oli 6 nädala jooksul USAs elades kõige toredam, mis kõige hullem?
Kõige toredamaks osutusid inimesed. Nad küll kogu aeg väitsid, et see on ainult lõunaosariikides niimoodi...,  põhjas elavat hoopis teistsugused inimesed.
Olin piisavalt palju kuulnud ameerika “keep smiling” hoiakust, aga mul ei õnnestunud seda kordagi kogeda. Kõik inimesed abistasid ja nõustasid mind täiesti omakasupüüdmatult. Midagi, mida võiks nimetada „kõige hullemaks“, ei olnudki. Ebameeldivust tekitas vaid pidev turvakontrollide läbimine lennujaamades (kõige pikem aeg, mis ma teiste inimestega koos sabas seisin, oli 1,5 tundi, et oma sõrmejälgi anda), aga see käib ikka lennukiga reisimisega juurde.

Kas soovitate teistelgi õpetajatel/koolijuhtidel samasugust sammu proovida?
Loomulikult soovitan. Maailm on jäänud palju “väiksemaks”, kui näiteks kümme aastat tagasi. Raske on õpetada inglise keelt, kui pole kordagi Inglismaal käinud… Inimene, kes on näinud “Mona Lisa´t” räägib sellest teisiti, kui inimene, kes on sellest ainult kuulnud. Lapsed tunnevad selle kohe ära, kas õpetaja “adub” valdkonda, mida ta õpetab.
Me märkame harva, kui inimene on laia silmaringiga, rohkem torkab silma, kui inimene pole piisavalt ennast arendanud. Ja inimene, kes pole enda arendamisega tegelenud, ei märka üldse midagi… Õpetajad ja koolijuhid on jäänud majanduslikel põhjustel liiga “suletud” keskkonda. Kuigi kursustel teise inimeste ümberjutustust kuulata on parem kui mitte midagi, ei asenda see kunagi isiklikku kogemust. Just kooliõpetajal peab olema võimalus edastada “tunnetatud” maailmapilti.

Maido Mändmets ütleb, et vahetusprogrammis osalemine oli igati õpetlik ja kasulik ning tunnistab, et läheks teinekordki mõnda välisriiki ennast täiendama, aga ainult sel juhul, kui see ei toimuks pere arvelt. „Selliseid õppimisvõimalusi tuleb paraku otsida, kus keegi tahab stipendiumi maksta…. Õppida on igalt poolt. Tsiteerin ühte teist koolidirektorit: “mõni mees õpib läbi küla minnes rohkem, kui teine mees läbi maailma käies“.“

Intervjuu dr. Bruce A. Prescott’iga

Mida te arvate Fulbright’i vahetusprogrammist?
Koolijuhtide vahetusprogrammis osalemine on olnud minu jaoks uskumatu seiklus. Tänu sellele olin ka esmakordselt Ida-Euroopas. Mul oli võimalus minna Fulbright’i stipendiumi abil ükskõik kuhu riiki maailmas, aga otsustasin Eesti kasuks selle maa rikkaliku ajaloo ja kultuuritraditsioonide tõttu. Olen valikuga rahul, sest Eestis on kõik mind vastu võtnud avasüli. Maido Mändmets andis mulle asjaliku ülevaate Eesti koolide hariduse olukorrast, tal on kindel nägemus ja arusaam, kuidas asju paremaks muuta. Tema töövarjuna jälitamine oli mulle kogemus, mida mäletan veel kaua. Olen õppinud väga palju ka kultuuri- ja hariduselu kohta.

Kui populaarne vahetusprogramm Ameerikas on?
Fulbright’i stipendium on Ameerika Ühendriikides populaarne viis maailma nägemiseks ja erinevate riikide tundmaõppimiseks. Koolijuhina sain koju viia kasulikku informatsiooni kaasa aitamaks USA haridussüsteemi edendamisel.

Kirjeldage oma igapäevaelu Eestis!
Minu elu oli heas mõttes üsna rutiinne. Läksin iga päev tööle Varstu Keskkooli, kus Maidol oli mulle valmis pandud päevakava – milliseid tunde ma külastama pidin, et saaksin õpetajate ja õpilastega suhelda. Samuti oli mul võimalik külastada antud piirkonna koole saamaks paremat ülevaadet Eesti haridussüsteemist.
Ma leidsin ka aega külastada regiooni ajaloolisi vaatamisväärsusi. Elasin Rõuges – väga kaunis koht, ma nautisin seal olemist! Proovisin erinevaid sööke, käisin vabal ajal mõnede Varstu Keskkooli õpilastega kalal. Samuti külastasin Apet Lätis. Veetsin festivalipäeval aega koos õpilaste ja õpetajatega. Oli väga tore näha mõlema kooli õpilasi, kellele pakkus üksteisega suhtlemine rõõmu.

Kas Eesti vastas ootustele?
On raske seada mingeid erilisi ootusi ja lootusi, kui maa kohta eriti midagi ei tea. Püüdsin enne tulekut Eesti kohta võimalikult palju infot koguda, nii teadsin, mis mind siin huvitab. Võtsin ühe päeva korraga ja proovisin õppida ning näha Eesti kohta nii palju kui võimalik.

Ma arvan, et ainus, väiksem, mure oli inimestega suhtlemine ja ringi sõitmisel eksimise oht.

Mul vedas, et sain võimaluse Eestis viibida ja nii paljude imetoredate inimestega kohtuda.

Mida arvate Eesti haridussüsteemist?
Haridussüsteem on Ühendriikide omaga üsna sarnane – me kõik tahame anda õpilastele parima võimaliku hariduse. Ma saan viia kaasa palju ideid nii haridussüsteemist kui ka Eestist üldiselt. Eesti hariduses on suurepäraseid meetmeid õpilaste ettevalmistamisel eluks globaalses ühiskonnas. Ma arvan, et koolid ja koolijuhid peaksid jätkama erinevate maade strateegiate tundmaõppimist – et ehitada selle läbi parem Eesti kõigi eestlaste jaoks.

Ma ei tahaks välja tuua eraldi plusse või miinuseid, sest ma tulin siia õppima, mitte negatiivseid külgi tuvastama. Eestil on palju positiivseid jooni.  Aga ma ütleksin, et õpetajad ja koolijuhid peaksid muutuma koos kiiresti areneva riigi ja õpilastega. Ka õppekava ja koolijuhtide strateegiad peaksid muutuma koos õpilastega. 

Dr Bruce A. Prescott hindab väga võimalust Maido Mändmetsa töövarjuna jälitada. „Tal on suurepärane nägemus õpilaste harimise strateegiatest. Ma nautisin Eestis olemist väga. See oli rahuldust pakkuv ja värskendav.“
 
Koolielu
21. juuni 2005