Tiina Saar, CV-Online turundusjuht: Koolilõpetajate teadmised tööturust on nadid mis nadid. Karjääriõpetust annavad koolides näiteks raamatukogutädid või kehalise kasvatuse õpetajad.

Sajad oskamatult koostatud elulookirjeldused, mis “äkki näkkab” põhimõttel erinevate firmade e-posti paisatakse. Teadmatus, millist tööd tegelikult tahetakse teha. Kokkulepitud töö-intervjuudele tulemata jätmised, absurdsed palganõudmised ja soovimatus alustada õpipoisi tasandilt. Need on vaid murdosa näidetest, kuidas tänased noored tööturul käituvad.

Olukord on stiihiline, mingist karjäärisüsteemist ei saa riiklikul tasandil juttu olla, ahastavad personalijuhid. Ning üritavad toime tulla ebaküpsete ja halvasti ettevalmistatud kandideerijatega, kes konkursse ainult pikendavad ja segadust külvavad.

Kurja juured sügaval
Karjääriõpe on koolide õppekavadesse sisse kirjutatud läbiva teemana. Seda, kes mida õpetab, kui palju ja millisel tasemel, jääb koolijuhi otsustada. Karjäärikoordinaator – kes põhikohaga raamatukogutädi, kes kehalise kasvatuse õpetaja – on võtnud vabatahtlikult enda õlule õpilaste karjäärialase harimise. Kas ta läheneb asjale haridus- ja tööturu tegelikke vajadusi arvestades või lihtsalt oma tervet talupojamõistust kasutades, on juba südametunnistuse asi. Ja kui palju saabki nõuda inimeselt, kes seda tööd tasuta teeb.

Nii juhtubki, et CV koostamist õpetab emakeele õpetaja, vormides sellest küll rohkem ilukirjanduslikku dokumenti kui enesemüügi visiitkaarti. Sellest, kuidas intervjuul käituda, kuidas kandideerida, räägib keegi, kelle enda kogemused uuele töökohale asumisest jäävad aegade hämarusse.

Põlvamaa Kutsenõustamiskeskuse nõustaja Terje Paasi sõnul sarnaneb olukord anarhiaga, kus igas Eestimaa nurgas tehakse karjäärinõustamise egiidi all “midagi” ja kontroll selle üle puudub. Pole siis imestada, et tulemuseks on tööelus pettunud, endale kohta mitteleidvad noored, kes homme võib olla on töötud. Kuhu ikka mahuvad kõik need ärikogemuseta ärijuhid, kogemata sekretäriks saanud ja leivategemise tehnoloogid, kes käega tainast katsuda ei taha. Teadlikkus tegelikust olukorrast on äärmiselt madal ja hilisemad vitsad valusad.

Uuring toidab hirme
2003. aastal tehti Eesti koolides ulatuslik uuring, mis kirjeldas olukorda karjäärinõustamises. Pilt oli pehmelt öeldes masendav. Uuringust selgus, et probleeme on just tööturuinfo jagamisega koolides. Aga puudus on ka koostööst valdkonna praktikutega ja paljust muust. Siin-seal käivitatakse aeg-ajalt mõni Phare projekt, mis lubab olukorda leevendada, kuid see jääb vaid küündimatuks tiivasirutuseks.

Samal ajal on praktikud (värbajad, firma-, personali- ja koolitusjuhid) valmis oma õla alla panema, et tööturu tegelikke vajadusi kõvahäälselt välja öelda. Kuskil on ka lapsevanemad, kes samuti aidata tahaks.

Algaja tööotsija suurimad “ämbrid”
Mõttetud CV-d. Viimase hetke loobumised
• Saadetakse kümnetele firmadele korraga oma CV, märkimata sellele, kuhu soovitakse kandideerida. Firmast ei teata midagi.
• Koostatakse CV oskamatult, nii et see ei ütle kandidaadi kohta midagi. Ei osata kasutada n-ö valmis põhju internetis.
• Ei ilmuta kokkulepitud tööintervjuule, kuna silmapiiril on mõni teine pakkumine.
• Ei suudeta tööintervjuul põhjendada, miks just see firma, miks just mina selle tööle sobin.
• Loobutakse lõppvoorus, sest viimasel hetkel selgub, et see töö pole ikka see.
• Ei soovita alustada madalamalt positsioonilt, vaid tahetakse kohe juhtimise kallale asuda, kuigi kogemused puuduvad.
Allikas: PARE personalijuhid

Allikas: Eesti Päevaleht 31. jaanuar 2005