Marju Past: Igal aastal haigestub suhkurtõppe üle maailma miljoneid inimesi, mis on seotud rahvastiku vananemise, ebatervisliku toitumise, ülekaalulisuse ja vähese liikumisega.

Suhkruhaigus ehk diabeet on krooniline haigus, mida tuleb ravida kogu elu. Kui 1985. aastal oli maailmas ligikaudu 30 miljonit diabeetikut, siis praeguseks on see arv tõusnud üle 194 miljoni. Arvatakse, et aastaks 2010 on maailmas haigeid juba üle 230 miljoni.

Eestis on diabeetikuid 40 000 ringis, kuid see on ainult arvatav hulk, sest suhkruhaigus võib olla pikka aega varjatud kuluga ja mitte anda tuntavaid tervisehäireid.

Kütus kehale
Suhkruhaiguse põhjuseks on insuliinierituse häired. Insuliin on eluks hädavajalik hormoon, mis tekib kõhunäärmes ja on vajalik toitainete omastamiseks. Toiduainetes on kolm rühma toitaineid: süsivesikud (leib, suhkur, kartul, puuviljad); valgud (liha, kala, piimatooted) ja rasvad (või, õli, margariin).

Süsivesikud lagunevad seedimise käigus glükoosiks ehk veresuhkruks. Veresuhkur on energiaallikaks (kütuseks) keha rakkudele nii nagu bensiin autole. Selleks, et glükoos pääseks rakkudesse ja temast saaks igapäevaseks eluks vajalikku energiat, peab kõhunääre eritama küllaldase koguse insuliini.

Kui insuliini ei jätku, siis veresuhkur rakkudesse ei pääse ja selle tase veres tõuseb. Hoolimata veresuhkru kõrgest tasemest inimese organism tegelikult nälgib. Toitu on küllaldaselt, kuid organism ei omasta seda.

Kui inimene sööb süsivesikuterikast toitu, siis veresuhkru tase tõuseb. Veresuhkru kõrgenenud tase on signaaliks kõhunäärmele, see eritab küllaldase koguse insuliini ja veresuhkru tase normaliseerub. Tervetel inimestel ei ole veresuhkur tühja kõhuga kõrgem kui 5,5 mmol/l ja 2 tundi pärast sööki ei ole veresuhkur kõrgem kui 7,8 mmol/l.

Suhkruhaigetel on veresuhkru tase normist kõrgem. Kui veresuhkur on üle 10 mmol/l, siis hakkab suuremal osal suhkruhaigetest suhkur erituma uriiniga.

I tüüpi diabeedi puhul vajavad kõik patsiendid haiguse diagnoosimise hetkest alates püsivat ravi insuliiniga. Et seedekulglas insuliin laguneb, peavad patsiendid ravimit süstima ja seda mitu korda päevas. Enamasti haigestuvad I tüüpi diabeeti lapsed ja noored täiskasvanud, kõige kõrgem on haigestumus eelkooli- ja puberteedieas.

Plahvatuslik areng
II tüüpi ehk insuliinsõltumatu diabeet on põhiliselt vanemaealiste tüsedate haigus. Nende organism eritab insuliini, kuid selle toime on häiritud liigse kehakaalu tõttu. Toiduvalik, kehakaalu vähendamine ja tablettravi võimaldavad hoida veresuhkrut õigel tasemel, kuid vahel peavad nad kasutama ka insuliini. II tüüpi diabeedi osakaal areneb plahvatuslikult kogu maailmas. Põhjuseks eluviis, mis häirib insuliini toimet ja viib lõpuks suhkrunivoo tõusuni veres.

Insuliin saab oma toimet keharakkudes avaldada siis, kui rakud insuliini ära tunnevad, omaks võtavad ja lubavad sel tööd teha. Insuliini äratundmise ja töötingimuste häirete ning suurema kulu korral saab organism end aidata sellega, et on sunnitud insuliini rohkem tootma. Insuliinikulu suurendavad väga oluliselt napi kehalise koormusega eluviis, rikkalik toidulaud ja rasvumine.

Niikaua kui kõhunäärme rakud suudavad kõvasti tööd tehes rohkesti insuliini toota, suhkurtõbe veel ei teki, arenevad vaid muud haiguslikud nihked (kalduvus kõrgvererõhule, vereringehäired, suurenenud eeldused edasiseks rasvumiseks, ateroskleroosi kiirem areng). Kui eluviisis ei tehta mingeid muutusi, siis kurnatakse insuliini tootvad kõhunäärmerakud lõpuks välja ja jõuabki kätte II tüüpi suhkurtõbi.

Suhkruhaiguse tunnusteks on janu, sage urineerimine, kehakaalu langus ja väsimus. Varjatud või kergete vormide korral võivad haiguse tunnused puududa, kuid haigus on olemas ja vajab ravi.

II tüübi suhkurtõvega käivad sageli kaasas kõrgvererõhutõbi ning suurte veresoonte kahjustused, mille finaaliks võivad olla jalagangreen, ajuinfarkt ja verevalandus, samuti südameinfarkt. Vanus on siin soodustav komponent.

Ignoreerida ei saa
Suhkurtõve pärilikkust muuta ei saa, ka vanadusest pole kellelgi pääsu. Küll saab II tüüpi suhkurtõve teket tunduval määral edasi lükata ning juba olemasoleva suhkurtõve ja veresoonkonna aterosklerootiliste haiguste arengut pidurdada. Selleks tuleb olla kehaliselt aktiivne, säilitada normaalne kehakaal, rasvumise korral püüelda kas või ühe kilo kaupa normaalkaalu poole.

Ravimata suhkruhaigeid ähvardab diabeetiline kooma, mis tuleb väga kõrgest suhkrutasemest veres. See on eluohtlik seisund, mille ajal on inimene teadvuseta ja häiritud on peaaegu kõik organismis toimuvad protsessid. See seisund vajab kiiret haiglaravi.

Kui veresuhkur on pikka aega normist kas või pisut kõrgem, siis arenevad organismis välja erinevate oganite kahjustused, mida nimetatakse suhkruhaiguse hilistüsistusteks. Nendeks on närvitundlikkuse häired ja väikeste veresoonte muutused kogu organismis. Veresoonte kahjustused võivad tekkida silmades, neerudes, jalanärvides. Diabeetilise silmakahjustuse tulemusena võivad tekkida nägemishäired kuni pimedaks jäämiseni. Neerukahjustuse tulemusel neerupuudulikkus, jalgadele raskesti paranevad haavandid.

Tänapäeval on saanud selgeks, ei ainus viis vältida hilistüsistuste teket on hoida suhkruhaigete veresuhkur madalal tasemel. See on võimalik ainult sel juhul, kui haige ise aktiivselt osaleb raviprotsessis ja mõistab oma haiguse olemust.

Allikas: Virumaa Teataja 9. märts 2005