Tartumaa vesiveskite omanikud plaanivad lagunenud veskitammid taastada ja aastaid tühja tormanud vee jõu taas enda teenistusse rakendada, kuid mitte enam jahu või manna, vaid elektri tootmiseks.
Tartumaa keskkonnateenistuse andmeil on Tartu maakonna jõgedele ja ojadele ehitatud läbi aegade 35 veskitammi, millest enamik on tänaseks täielikult lagunenud. Rohkem on säilinud veskihooneid, kus võiks taas jahu jahvatada, kui paisud ja sisseseade taastada.

Postimehe andmeil on kõige paremas seisus Tõravere vesiveski Elva jõe ääres, mis viimati tegi vee jõul nisupüüli ja mannat detsembris. Talve teise poole tulvaveed murdsid üheksa aastat tagasi taastatud puutammi katki.

Veski enam ei toida

Tõravere vesiveski omanik Kalev Oras plaanib purunenud tammi taastada, kuid keskenduda tulevikus elektri tootmisele. Viljaveski ei toida selle peremeest ära, sest harvaks jäänud veskilised sõidavad möldri manu pigem romantika- ja nostalgiajanust kui tarvidusest.

Veel 1994. ja 1995. aastal jahvatas Tõravere veski päevas vähemalt kaks tonni jahu, ent juba 1997. aastal ei käinud veskilisi päevade kaupa. Nüüd on veski üle nelja kuu seisnud, kuid viljakottidega pole keegi Orase ukse taga käinud.

«1993. aastal, kui vesiveski taastasime, oli veskiliste järjekord pool aastat,» meenutab Oras.

Kalev Orase naine Anneliis Oras nendib, et ei tema ega abikaasa osanud 1993. aastal ette näha, kuidas maaelu ja põllumajandus vähikäigule asub ning läänest hakkab Eestisse voolama odav doteeritud jahu, millega kohalik jahu ei suuda võistelda.

Kalev Oras leiab, et ümberorienteerumise õige aja on ta tegelikult maha maganud - elektrijaam oleks pidanud Tõravere silla all mürisema juba paar aastat. Samas loodab ta, et teist sama palju elektrijaama töölepanekuks enam ei kulu.

Oras rehkendab, et tammi kahemeetrine lang tekitab veesurve, mis käivitab 40-50-kilovatise võimsusega elektrigeneraatorit. Teise ilmasõjani tootis Tõravere veski elektrit enda tarbeks, tulevikus peaks kogu vool minema Eesti Energia võrku.

Ühes elektrijaamaga plaanib Oras rajada jõe äärde ka forellitiigid, investeerides kokku umbes kuus miljonit krooni. Rahatuge oma plaanidele loodab ta saada nii riigilt kui Euroopa Liidult.

Peedule võimsam jaam

Mõni kilomeeter Tõravere vesiveskist ülesvoolu on Peedu äsja taastatud veskitamm ning mõne aasta eest kokkuvarisemisest päästetud veskihoone. Erinevalt Tõravere veskist pole Peedul jahu jahvatatud üle 35 aasta. Seitsmekümnendate keskel suleti ka villavabrik.

Kompleksi üks omanikke Ülo Kaarna kinnitab, et Peedu veski ainus funktsioon saab tulevikus olla elektri tootmine. Eesti Põllumajandusülikooli teadlaste ja firma Enno Projekt lähteülesande järgi peaks olema võimalik Peedul käima panna 75-100-kilovatine elektrigeneraator.

«Enno Projekt rehkendas, et kui õnnestub müüa elektri kilovatt-tund hinnaga üks kroon, tasub jaam ennast ära juba viie kuni seitsme aastaga,» räägib Kaarna.

Kaarna andmeil kehtib elektrijaama käivitamisel rusikareegel, et iga kilovati võimsuse eest tuleb käia välja 1000 dollarit. Peedu elektrijaama rajamise kulu oleks seega dollari tänase kursi juures 1,3-1,7 miljonit krooni.

Tõravere veskist paar kilomeetrit allavoolu on kunagine Mosina vesiveski, mis lõpetas jahvatamise viiekümnendate aastate lõpul.

Kuuekümnendate lõpul puhkekoduks ümber ehitatud hoones pole alles ühtki veskimasinat. Maja ise on aga heas korras ning selle all veekanalis ootavad rakendust kaks töökorras turbiini.

«Veskina pole ehitisel perspektiivi, see on selge,» arvab veski peremees Herbert Rasso. «Aga kui läheb hästi, peaksime aasta-poolteisega elektrijaama käima saama.»

Rassol pole veel täit pilti, kui võimsa generaatori lubab käivitada Mosina tammi 1,5-meetrine veelang, kuid ta loodab, et heal juhul on võimalik paigaldada 30-kilovatine generaator.

Tartumaa esimene ajakohane vee jõul töötav elektrijaam võib valmida Rõngu jõe ääres Lõve vesiveskis, mis töötab juba 30 aastat elektri jõul. Veski omanik Tõnu Väärsi loodab, et asjade laabumise korral saab ta enda tarbeks voolu toota juba tänavu ning Eesti Energialt pole elektrit osta enam vaja.

Lõve veskis on säilinud kaks turbiini ning peremehel on valmis vaadatud ka 20-kilovatine generaator. Kui veskitammi esine mudast ja risust puhastatud, seab Väärsi vesivärava paika ning turbiinid võivad pöörlema hakata.

Erinevalt teistest veskiomanikest ei kavatse Väärsi jahu jahvatamist jätta, sest esialgu ei suuda ta toota piisaval hulgal küllalt kvaliteetset elektrit, et müüa seda Eesti Energia jaotusvõrku.

Liiga palju asjaajamist

Konguta vallas Kavilda ürgoru põhjas lõpetas 1945. aastal töö Kensi vesiveski. 1980. aastal lükkasid uue teetammi ehitajad amortiseerunud veskihoone kokku.

Paarsada meetrit Kensi veskist eemale Kavilda ürgoru nõlvale jääb vähemalt pool sajandit töötanud Laatsi talu veski. Talu peremees Kalle Närska pidas mullu plaani panna kunagise vesiveski kohale elektriturbiin. Tänaseks on ta jõudnud järeldusele, et see on kahjulik ettevõtmine.

Nimelt võimaldaks Kavilda jõe vee hulk käima panna vaid kümnekilovatise generaatori, mis suudaks katta üksnes Laatsi talu veski ja elumaja elektrivajaduse. Seda vaatamata tõigale, et oja lang on tammi kohal üle kolme meetri.

Amme jõe ääres Aoveres peab oma abikaasaga vesiveski betoonhoone taasrakendamise plaani Mare Sumberg. Nemadki ei unista viljaveskist, lugedes ainsaks kaalumist väärt teeks elektri tootmist ning kalakasvanduse rajamist.

Esmalt loodavad Sumbergid selgitada maa-asjad oma naabritega. Üks osa kunagise Lubja veski maadest müüdi nõukogude ajal heausksele omanikule ning see takistab jõevee suunamist veskihoone alla turbiini juurde.

Artikkel: TARTU POSTIMEES, 07.05.2002
Vahendas: Loodusaeg