Ma lõigun ennast, teatab 18-aastane Taisi Pullisaar. Tüdruk näitab žiletiga tõmmatud haavu näol, kaelal ja kätel. «See on haigus,» ütleb lastekodu, kasupere ja erikooli minevikuga neiu. Tumepruunide silmade ja siilipeaga Taisi juhatab külalised oma ühetoalisse korterisse noortekodus. «Kuule, onu, ma olen tüdruk,» lausub Taisi teda poisiks pidanud fotograafile. Tüdruku hääles pole solvumist.

Köögilauale on ta üles rivistanud hulga tühje pudeleid, toaseinal ripuvad suitsupakkide kogu ja pliiatsijoonistused. «Need on nii lapsikud pildid,» arvab ta oma tööde kohta.

Taisi on külalislahke ja avatud. Üksnes kergelt värisevad käed reedavad, et tüdruk on närvis. «Kui ma lõikamisest lahti saan, teen käed korda,» lubab ta justkui iseendale.

Käsivartel on segiläbi ise tehtud tätoveeringud ja lõikehaavad, näppudel numbrid 1,9,8,4. «Sünniaasta,» selgitab ta.

Veri võtab valu?
Miks sa ennast vigastad? «Kui mul on masendus, võtan žileti kätte: kui näen verd ja tunnen valu, saan pingest vabaks.» Ta teeb haiget pigem endale kui teistele.

Ennast vigastama õppis ta Kaagvere erikoolis. Algul ise ei tihanud, laskis teistel žiletiga tõmmata. «Seal lõikusid ennast peaaegu kõik,» räägib Taisi. Kaagvere tüdrukute ellu kuulusid joomine, narkootikumid ja katkised kodud, lisab ta.

«Elu on mulle nii palju vingerpussi mänginud, et olen tahtnud mitu korda endalt elu võtta,» pihib tüdruk. Pool aastat tagasi see tal peaaegu õnnestus. Taisi neelas purgitäie rahusteid, mida arst talle välja kirjutas. Õnneks oli uks lahti ja noortekodu poisid leidsid ta köögipõrandalt. Kas tahtsid tõesti surra? «Jah,» kinnitab neiu.

Kõik hakkas allamäge minema, kui Taisi ühel hetkel tajus, et tema kõrval pole inimest, kellele saaks oma muredest rääkida. «Ma ei suuda uskuda, et keegi minust hoolib,» selgitab ta. Nüüd püüab ta endale sisendada, et on millekski vajalik. «Aga ega ma seda tegelikult usu,» poetab ta.

Taisi pole kunagi näinud oma vanemaid, ema loobus temast sünnitusmajas. Tüdruk on elanud mitmes lastekodus, kõige kauem Tartu Mäe-kodus. «Sealne õhkkond oli närviline, käitusin halvasti ja jooksin vahel ära,» meenutab neiu. Lastekodus polnud kohta, kus olla üksi ja oma elu üle järele mõelda.

Kui Taisi oli üheksa-aastane, sai ta endale kasuvanemad. Ta kolis Kohilasse, õppis sealses keskkoolis ja sai neljasid-viisi. «Mulle meeldisid laulmine, joonistamine ja bioloogia, üle kõige aga eesti keel,» räägib ta.

Õitsev puberteet lõi neiu elu uuesti sassi.

Puberteet viib kodu
Tekkis kamp, kellega teismeline tüdruk hakkas ringi kolama, jooma ja nurga taga suitsu tegema. Pere otsustas saata Taisi Kaagvere eriinternaatkooli. «Olin nõus, tahtsin sealt ära,» ütleb Taisi.

Vahel tunneb Taisi kasuperest puudust, kasuisa on tüdrukut Tartus vaatamaski käinud. «Suvel olin neil külas, läksime kasuemaga jälle tülli,» tunnistab ta.

Tagantjärele leiab Taisi, et tülliminekus olid süüdi mõlemad. «Kohila-elu oli mõnes mõttes ilus aeg, mul oli ikkagi oma kodu,» tõdeb ta.

Kui Taisi sai 17, tuli tal Kaagvere erikoolist lahkuda. Põhikool jäigi lõpetamata. Kõik teed olid lahti, aga minna polnud kusagile.

Tookord võttis üksildase tüdruku oma hoole alla noortekodu sotsiaaltöötaja Kaie Tamm. Alguses elaski Taisi Kaie juures, hiljem sai ta noortekodus korteri.

Koidu tänava kristlikust kodust visati Taisi koolist puudumise ja joomise pärast välja. Miks sa jõid? «Vahel joomine aitab - et hetkeks kaoks kõik. Halb on see, et joomise käigus hakkan ennast lõikuma,» arutleb Taisi.

Ootamatult seab Taisi oma avameelsusele piiri. «Ma ei räägi kõike, mis mind piinab - see on minu isiklik elu.»

Praegu kulgevad Taisi päevad igavalt. Sotsiaaltöötaja jagab tüdruku pensioni nädalakaupa söögi- ja suitsurahaks, pangakaartki on tema käes. «Nii on kindlam, siis on üür makstud,» leiab tütarlaps.

Siiski unistab ta täisväärtuslikust elust: et oleks haridus, töö, päevane rutiin ja isiklik raha. «Ma ei tea veel, mis oma eluga peale hakata,» sõnab ta.

Taisi räägib, et talle meeldib ehitamine ja kokandus. «Olen endaga nii rahul, kui pakun kellelegi enda valmistatud toitu ja külaline kiidab: oo, see oli nii hea.»

Kool ei sobi
Tema fotoalbumis ei ole ühtki lõpupilti, ei lasteaiast, lastekodust ega erikoolistki.

Taisi proovis õppida õhtukoolis, kuid oli seal vaid tunni, sest tundis, et ei sobi sellesse seltskonda. «Kartsin, et nad hakkavad mind teistsuguseks pidama,» ütleb ta. «Ma olengi teistsugune,» lisab ta vastumeelselt. Ja tunnistab: «Eks ma mingil määral põe seda, et mind peetakse poisiks.»

Kord Kaagveres värvis ta näo ära, pani paruka pähe, miniseeliku selga ja platvormid jalga - kus oli beib!

Paljud soovitavad, et kasvatagu juuksed pikemaks. «Aga see ei ole minu stiil,» vaidleb Taisi, kes on oma lühikese tuka hoolikalt želeega üles sättinud. Kõige rohkem häbeneb ta oma lõigutud käsi. Seepärast on tal alati pikkade käistega pusad seljas.

«Paar päeva tagasi mainiti, et olen õudselt ilus,» ütleb tüdruk naerusel häälel. «Oleks see nii…» lisab ta kohe kahtlevalt.

Taisi tahab kaaslastele meeldida sellisena, nagu ta on: «Kui sõpradele liiga tehakse, lähen põlema ega kontrolli ennast.» Kust pärineb kaklemise komme? «Lastekodust ja Kaagverest,» ütleb tüdruk.

Taisi soovib, et tema kõrval oleks keegi, näiteks südamesõbranna. Tänu sõbratarile on tal ette näidata oma luuleraamat, peagi valmib teine. Taisi luuletused räägivad armastusest ja surmast. «Olen seesmiselt õrn, paljud asjad lähevad hinge,» pihib ta.

Kas Taisi kavatseb luua oma pere? «Enne pean probleemidest välja rabelema. Kui pole ise emaarmastust kogenud, ei oska ehk seda ka pakkuda,» kahtleb Taisi, kellele lapsed hullupööra meeldivad.

Lastekodus ta eriti ei põdenud selle pärast, et ema on ta kunagi hüljanud. Pigem on see teadmine just nüüd vaevama hakanud.

Igavene kahtleja
Mida teeksid, kui pärisema välja ilmuks? «Ma oleksin nõus temaga kohtuma: südames olen talle mahajätmise andestanud,» kinnitab Taisi. Ja lisab hetke pärast: «Hinges on mul lihtsalt raske sellega leppida.» Sest lapsena kogetud mahajäetuse tunne sunnib teda kahtlema kõiges ja kõigis, kuid eelkõige iseendas.

Taisi luule: armastusest ja surmast
• Milleks armastada, kui see on keelatud? Milleks nutta, kui keegi ei hooli su pisaratest? Milleks siis üldse surra, kui sa pole kedagi armastanud?

• Meeleheide mind piinab, tahaks jätta kõik, vajuda unne, kus rahus elada võib Uskuda endasse, loobuda armastusest ja surra ahastuses- See on kogu elumõte

• Armasta mind kõige rohkem siis, kui väärin seda kõige vähem

• Ära ütle, et ma haletsen sind, sest armastus ja sõprus ning kaastunne pole haletsemine

• Usu, looda ja andesta, siis oled armastuse vääriline

Allikas: luulekogu «Ööliblikas», Taisi Pullisaar, Tartu, 2001

Kristel Rõss

Allikas: Tartu Postimees Lisatud 9. oktoobril 2002
www.postimees.ee/index.html?op=lugu&id=74525&number=626&rubr
iik=31