Koolipsühholoog Kadri Järv arvab, et vanemad peaksid õppima oma lapsi senisest rohkem kuulama, kirjutab Postimees.

Ilmselt on igaühel meist olnud vahel tunne, et teisest inimesest on võimatu aru saada – kust muidu on tulnud väljend «räägi nagu seinaga». Ilmselt tunneb «sein» ennast samamoodi ja ei saa millestki aru. Kui juba täiskasvanud üksteisest mööda räägivad, siis kuidas on lood laste ja vanematega?

Koolis töötades olen aru saanud, et üheks osaks minu tööst on olla tõlk lapse ja vanema vahel. Kas siis tõesti räägivad vanemad ja lapsed erinevat keelt?

Vanemad küsivad sageli, et miks laps nii teeb, mis tal viga on. Miks ta on nii võimatult halb või trotsi täis? Küsijad on ka lapsed. Nemad ei mõista täiskasvanuid. Enamasti väljendub nende küsimine küll teisiti, näiteks pahuruses või kurbuses. Lapse tunnete taga on segadus – miks täiskasvanud on sellised, miks nad aru ei saa, miks nad teevad selliseid asju?

Kurb on rääkida lastega, kes kahtlevad oma vanemate armastuses, sest vanematel on kogu aeg kiire. Nii mõnigi teismeline on kibedusega väitnud, endal pisar silmas, et vanemal on nagunii ükskõik, mis vahet seal siis on, kuidas ma õpin või olen.

Loomulikult kõik vanemad armastavad oma lapsi ja tahavad neile head, kuid alati ei osata seda lapsele arusaadaval moel öelda. Ja nii lähebki vaja tõlki.

Lapsed märkavad ja mõistavad täiskasvanuid palju rohkem, kui vanemad seda arvata oskavad. Vanemad mõtlevad näiteks, et lapse suuremaks saades räägivad talle, miks pere katki läks. Praegu ei ole tal seda vaja teada, hakkab ilmaaegu muretsema ning üleüldse, ta ei saa sellest aru, arvavad nad.

Tegelikult tajuvad juba väga väikesed lapsed ümbritsevate inimeste tundeid ning taipavad, kui vanemad on õnnetud. Nad mõistavad, et midagi on toimumas, aga ei saa päris täpselt aru, mis see on. Tekib segadus, hirm ja ka viha. Hea fantaasia tõttu hakkavad lapsed ise seletusi välja mõtlema ja peavad sageli iseennast murede põhjuseks.

Nii need tunded kogunevad, kuna «teatud asjadest» lihtsalt ei räägita. Ka laps õpib oma probleemidest vaikima. Tulemusena kaugenevad vanemad ja lapsed teineteisest.

Seda päeva, kui asju selgeks räägitakse, ei pruugi tullagi, sest kes vana asja ikka enam meenutada tahab. Kuid haavad ja armid jäävad.

Täiskasvanud võtavad sageli asju sellistena, nagu nad näevad, kuid ei oska või ei taha vaadata lapse käitumise taha. Lapse nutt võib tähendada palju – hirmu, üksildust, segadust, valu. Teismelise viha ja trots võib enda taga peita pettumust, üksildust, arusaamatust.

Kui teismeline hakkab hulkuma ja tuleb hilja koju, siis tehakse kiiresti järeldus, et sõpradel on halb mõju ja laps tuleb koduaresti panna. Seejärel tulevad vanemad koolipsühholoogilt küsima, miks nende kukupai äkki pööraseks on läinud.

Teismeliselt endalt aga polegi küsitud, mida tema tunneb ja arvab. Tegelik põhjus võib olla õnnetu armastus, ebakindlus, sassis suhted või mis iganes muu. Neist asjust aga ei taha teismeline rääkida, kui pole, kes kuulaks, seejuures ilma hukka mõistmata.

Meie praegune ühiskond on edukusele orienteeritud. Mitte sisemise rahulolu ja tasakaalu saavutamisele, vaid just välisele edukusele. Tormakas elu paneb meid oma lapsepõlve unustama.

Nii edukad kui vähem edukad vanemad soovivad, et nende laps õpiks ainult viitele, käiks viies huviringis või trennis, mõtleks juba viiendas klassis, kuidas ülikooli

sisse saada jne. See on ju eduka tuleviku võti!

See kõik võib olla vajalik, aga minu kogemus töös laste ja täiskasvanutega näitab, et tegelikult vajame ennekõike ärakuulamist ja selle kaudu eneseleidmist.

Kuulata inimest

Edukus, sealhulgas ka isiklik õnnetunne ja tasakaal, tuleb vaid siis, kui inimest on kuulatud, hoitud ja temaga on arvestatud. Mis sest et vahel tulevad tunnistusele kehvemad hinded või spordivõistlusel ei saada esikohta. Teadmine, et oled armastatud ja tähtis, on tegelik edu valem.

Ma ei arva, et vanemad ja lapsed räägivad erinevat keelt või et vanemal on ilmvõimatu oma last mõista. Kõik oleme ju olnud lapsed. Miks siis unustame ühel hetkel lapseks olemise tunde ja maailma? Teineteise mõistmine ei ole raske. Vaja on lihtsalt võtta hetk aega ning kuulata ja mõista.

Mul on hästi meeles, kuidas üks nooruk selgitas mulle laste ja täiskasvanute heade suhete alust: selleks on austus ja siirus. Laps tunneb ära täiskasvanu, kes teisi ja iseennast ei austa. Ta ei kuula

teist, tahab ainult ise rääkida ja õpetada, ei huvitu teistest.

Ainus, mida ta teha oskab, on kamandamine ja pahandamine. Ja loomulikult ei taha ükski laps sellise täiskasvanu vastu ise austust näidata.

Kui vanemad ei õpi kuulama oma lapsi, siis nende lapsed ei oska omakorda kuulata omi lapsi jne. Lisaks tõlkimisoskusele tuleb vanematel õppida ka kuulama – nii ennast kui ka oma last.
 
Allikas: Postimees 5. oktoober 2006