Hiljutise õpetaja Aidi Valliku arvates on haridus- ja teadusministeerium valel teel, nõudes õpetajailt endilt pidevat testide tegemist ja kvalifikatsiooni määramist. Alustada tuleks õpetajapuuduse likvideerimisest.

Eesti kool on elanud terve 20. sajandi kauni õpetajaideaali, «Kevadest» tuttava õpetaja Lauri hingevalguses ja eeskujul. Mis siis, et paljud õpetajad pole selle eeskujuni iial küündinud, see ilus kujund on ikkagi sümboliseerinud õpetaja vastutust ja armastust oma õpilaste vastu, mis isegi ulakat Tootsi talitseda suutis.

Liberaalse turumajanduse teooriale rajatav 21. sajandi kool ei usu armastusse ja vastutustundesse, vaid analüüsidesse, aruannetesse, ristikestesse tabelites. Seetõttu ootan mina õpetaja Lauri pooldajana, uppuvalt laevalt põgenenud rotina või ennast aeg-ajalt ilmutava koolikotermannina meie hariduslaevukese möödajuhtimist karidest, millele Eesti kool turumajanduse lainemühas jooksmas on.

Vast on kõik minuga nõus, et kõige rohkem mõjutab koolihariduse kvaliteeti õpetajaskond oma teadmiste, oskuste, metoodika valdamisega, isiksuseomadustega. Haridusministeerium on õigel teel, kui alustab oma päästeoperatsiooni õpetajate kaudu.

Tee on õige, aga meetodid valed, sest avalik usaldamatus ei päästa kedagi ega midagi. Paraku tundus meie haridusministeerium juba kavandatavate haridusreformide alguses lähtuvat eeldusest, et õpetajaskond on ebapädev, ülekohtune, ebapiisavalt koolitatud, ajast mahajäänud, vanameelne, kibestunud.

Seega – et meie laste õpikeskkond ja -tulemused on halvad, ning seda just õpetajate süül. Selliseid süüdistusi võis lugeda peaaegu igast hariduselu kajastavast meediakirjutisest.

Nii võimegi jääda arutama, miks õpetajaameti prestiiž just viimaste aastatega nii katastroofiliselt langenud on ning miks puudub usaldus haridusministeeriumi ja õpetajaskonna vahel.

Loomulikult on ka õpetajate seas ebapädevaid, oskamatuid, saamatuid, ülekohtuseid, ebaintelligentseid inimesi – nagu ka juuksurite, inseneride või ministrite seas.

Õpetajaskonna ebaühtlast taset ei ole aga võimalik siluda või parandada pearaha liikuvaks muutmisega, hoolekogudele võimutäiuse andmisega või õpetajatele karme ametireegleid, -eeskirju ja kutsestandardeid kehtestades.

Ja ei ole võimalik sel lihtsal põhjusel, et Eesti riigis valitseb krooniline õpetajapõud. Augustikuus Õpetajate Lehes ilmunud sajad tööpakkumised tõestavad seda.

Ei hakka õpetajakutse omandanud ka edaspidi koolide uste taga tunglema ja oma teeneid pakkuma, st omavahel konkureerima ja selle nimel oma alal võimalikult kõrget professionaalsust taotlema, kui astmepalgad ikka veel Eesti keskmisenigi ei ulatu.

Mis peaks teda küll motiveerima?
Noortel haritud intelligentsetel inimestel on muudki targemat teha kui toimetuleku ääre peal püsimise nimel peaga vastu seina hakata jooksma, pidevalt oma kõlblikkust, konkreetselt aineõpetaja uue kutsestandardi 108 nõudele vastavust tõestama küll kooli direktorile, õpilastele, lapsevanematele, haridusministeeriumile ja kahjuks lõpuks iseendalegi, sest sellise pidevalt toimuva lauskontrolli peale hakkab lõpuks ka eneseusaldus kõikuma.

Kui ikka kogu aeg muudkui tõestama peab, siis äkki on ikka midagi valesti...

Mis siis, et lapsed teevad tunnis süvenenult tööd ja õpetajal on klassiga hea klapp, mis siis, et aineolümpiaadide, eksamite ja tasemetööde tulemused on päris kobedad – keegi ei usu ju, et ta on hea õpetaja. Ikka muudkui tõesta, sest turumajanduslik haridus nõuab atraktiivset ja silmaga nähtavat tõestust kas paberil, PowerPoint-esitluses või lüümikutelt valgele seinale projitseerituna.

Loomulikult peab õpetaja vastutusrikas töö alluma mingile kontrollile, sest iga lapsevanem ja riik on otseselt huvitatud, mil määral ja kuidas on tagatud tema lapse teadmiste ja oskuste areng koolis.

Seega on kontroll õpetaja töö üle vajalik. Aga just nimelt kontroll, mida viiakse aktiivselt läbi õpetajast endast veidi kõrgemal tasandil.

Väidan, et õpetajalt endalt oma kutsekvalifikatsiooni tõestamise nõudmine ei täida oma eesmärki, vaid vastupidi, vähendades tema muidu õpilastele pühendatavat aega, kahjustab tema põhitööd ega anna sellest mitte kellelegi objektiivset pilti.

Juba viimased paar aastat valitseb koolides paberiuputus, mitu korda õppeaastas nõutakse küll isikliku ainealase töö analüüse, kutsealaste ankeetide täitmist, tunnianalüüse jms.

Nende koostamine ja täitmine on üsna ajamahukas ja täidab oma eesmärki vaid tükati, sest neis õpetajates, kes peavad last paberitest olulisemaks ning eelistavad oma töötunde kulutada enda arust olulisema ja vajalikuma peale, tekitab selline paberlik enesetõestus lihtsalt stressi ja läbipõlemist.

Üks asi on täita ankeete ja kirjutada analüüse kord paari-kolme-nelja aasta tagant, teine asi on teha seda kord poolaastas või õppeveerandis või isegi igas kuus, näiteks kui kooli juhtkond sisekontrolli osas ülipüüdlik on ja ka ministeerium oma osa tahab saada.

Kurioosumina mäletan eelmisest, st oma viimasest tööaastast 12-leheküljelist peenes kirjas tööalast ankeeti, mille täitmiseks kulus 2,5 tundi.

Ministeeriumi praegune kava panna õpetajad kirjalikult iga viie aasta tagant oma kutsesobivust tõestama on tegelikult üsna sarnane senise õpetajate atesteerimise korraga, mis nägi isegi veel töömahukamat (kui taotleti näiteks vanemõpetaja järku) paberimäärimist ette.

Sellegipoolest jään oma väite juurde, et õpetaja enda või ka tema juhtkonna koostatud analüüsid-aruanded tema kohta ei ole parim õpetaja kvaliteedi tõestamise viis.

Kes pedagoogidest ei oskaks õpetaja kutsestandardis loetletud nõudeid eeskujuks võttes nendele vastavaid tarku sõnu enda kohta punkthaaval ritta panna.

Kuna juhtkond ei saa lubada hädavajaliku töötaja mitteatesteerimist, sest asemele pole ju kedagi võtta, siis loomulikult vastavad koostatud paberid kõikvõimalikele nõuetele ja normidele ning ka nõrk õpetaja jääb ametisse, kuna paremat kandidaati silmapiiril ei ole.

Midagi ei muutu, ülevaadet ikka ei ole, keegi ei ole midagi võitnud, ainult muidu laste harimiseks mõeldud aja arvelt on tühja tööd tehtud. Mis siis, et rida ametnikke selle info töötlemisega oma palga välja teeninud on.

Õpetaja töö kvaliteeti saab ikkagi hinnata otse kohapeal erapooletu tunnivaatluse teel pluss tema kooliga veidi lõdvemalt seotud erialaseid saavutusi ja tema õpilaste tulemusi jälgides (keskmised hinded, eksamite ja tasemetööde hinded, olümpiaadi- ja konkursivõidud) pluss laste ja lapsevanemate rahulolu uurides.

Kindlasti on oluline näitaja ka kursustel osalemine, näiteks igal aastal üks kohustuslik erialane ja üks üldpedagoogiline täiendkoolitus teatud tundide ulatuses. Sedasi saaks juba kooli juhtkond oma õpetajaskonna kutsestandardile vastavust konkreetsemalt juhtida, mitte selles osas järeleandmisi tehes ega ka üle pingutades.

Kellegi eesmärk ei ole ju lammutada Eesti kooli üha süveneva pedagoogipuudusega, alandada õpetaja kutse- ja eneseväärikust avaliku umbusaldamiskampaaniaga või teda läbipõlemiseni viia, pannes teda korduvalt ja korduvalt kõigile kirjalikult tõestama, et ta ei ole kaamel.

Õpetaja psüühiline stabiilsus, mõistuse piires püsiv, seega ka puhkeaega võimaldav töökoormus ning tippspetsialistile vääriline elustandard on eeldus selleks, et tema ees klassis istuvad samasugused rahulolevad, edukad ja heaga õppima motiveeritud õpilased, sest õpetajal on nende jaoks aega.

Rahulolevad ja motiveeritud õpilased ongi ju meie praeguste haridusreformide tegelik, püha ja suur eesmärk.

Allikas: Postimees 10. november 2004