Sel aastal õpib Eesti koolides üheksa välismaalast. Vasalemma lähedal asuvasse turismitallu minekuks annab meile põhjuse seal toimuv vahetusõpilaste laager.

Laager korraldatakse selleks, et üheksa maailma eri paigust Eesti koolidesse saabuvat keskkooliõpilast kooliaastaks eelhäälestuse saaksid. Õpitakse eesti keelt, tutvutakse Eesti koolikorraga, õpilastele pakutakse isegi Eesti maiustusi.

Kui avaral niidetud platsil istet võtame, istub meie vastas tüdruk, täispika nimega Lou Frizzi Schulte Berge. Ta on 16-aastane berliinlane ja hakkab septembrist õppima Gustav Adolfi Gümnaasiumis. Juba seitsmeselt teadis ta, et tahab minna vahetusõpilaseks.

Expo 2000 Eesti paviljon otsustas asja. “Umbes aasta tagasi otsustasin, et ei taha Lääne-Euroopasse minna. Olin seal juba üsna palju käinud, tahtsin põhjalikumat muutust. Mõtlesin nii Aasia, Põhja-Ameerika kui Ida-Euroopa peale. Expo 2000 oli Eesti paviljon mu lemmik – nad ei olnud seal üldse pealetükkivad. Osalt sellepärast ma lõpuks Eesti kasuks otsustasingi,” selgitab ta.

Meie kohtumise hetkel on Lou Eestis olnud nädal aega. Väikese Eesti eelhäälestuse sai Lou aga juba kodus, Berliinis. Seal andis talle eesti keele tunde vanem daam, kes olevat inglise keelt rääkinud nagu ta vana-ema, pisut nihkes, naljaka rõhuasetusega.

Küsimusele, kas Lou ei karda, et eesseisev kooliaasta väga raske saab olema, vastab ta naljatades: “Ei, ma ei usu. Ma ei pea ju tingimata häid hindeid saama. Võin rahulikult kuulata ja vaikselt kaasa teha.”

Esmane põhjus, miks Lou Eestisse tuli, on tema sõnul soov õppida tundma teist kultuuri.

Eesti üheks eripäraks peab Lou oma lühikese siinviibimise järel teatavat otseütlemist, mida laste õpetamisel kasutatakse. “Saksamaal sulle ei öelda, et tee südamega, aga oodatakse ikkagi. Siin öeldakse kohe otse välja, et nii tulebki teha.”

Parajat hämmingut on temas juba jõudnud tekitada Tallinna ühistranspordikorraldus – “Mingid kahtlased trammide ja busside vahepealsed asjad sõidavad siin ringi.”

Saksa kool pole demokraatlik. Lou jutust koorub välja, et Saksamaal on liiga vähe individuaalset lähenemist õpetajate poolt. Et õpetajad tahavad kõiki tõsta ühele ja samale tasemele, samaaegselt aga sorteerida välja “häid” ja “halbu.” Võimatud on Lou arvates mõlemad variandid eraldi ja veelgi võimatum olevat neid kahte varianti omavahel kombineerida.

Lou meelest ei ole kool eriti demokraatlik asutus, kuna ükskõik kui palju õpetaja näiliselt õpilaste arvamust ei kuulaks, viimase sõna ütleb ikka tema. “Saksa koolis ei saa ju demokraatiat õpetada,” lõpetab ta pika ja põhjaliku kriitika.

Jutuajamise viimastel minutitel selgub veel, et Lou mängib kitarri, et talle kohe üldse ei meeldi Hollywoodi mõttetud actionfilmid ja et talle on südamelähedane reggae ja ska muusika.

Janno Zõbin

Allikas: Eesti Päevaleht Tallinn Lisatud 27. augustil 2002