Andrus Nilk: Puiatu erikooli näitustetoa seintel ripuvad poiste akvarellid ja joonistused. Laudadele on seatud puidust esemed – lusikad, lillepotialused. Nurgas seisavad toolid, lauad ja taburetid. Viljandi turul on poiste kätetöö nõutud, autor teenib olenevalt tootest 15–40 krooni.

Erikooli 7.a klassi õpilases Gabrielis süttis näitusest rääkides vaevumärgatav õhin. «Seal oli minu töid päris kõvasti,» lausus 15-aastane nooruk.

Mõni kõurik pole enne Puiatusse tulekut ühtki raamatut läbi lugenud. Mõni sänikael on mitu korda «istuma» jäänud. Aga tööõpetusetundidest peavad nad lugu. Seal avaneb õpetaja märkamata võimalus saagimise ja hööveldamise kõrvalt suitsu tõmmata. Ometi on peamine, et nad näevad oma kätetöö tulemust, mille eest võivad teenida tunnustust ja tunda rahulolu.

Puiatusse saabudes on poisid aga rahulolust kaugel. «Vihkasin õpetajaid, mente, kohtunikke, kasvatajaid,» meenutas Gabriel. «Alguses oli kõigest savi, miski ei kottinud.»

Sõda kõikide vastu
Kaagid karjuvad ja ropendavad, vilistavad käskudele ja keeldudele. Tõmbavad keelust hoolimata suitsu, otsivad kaifi liiminuusutamisest. Klaarivad rusikatega omavahelisi arveid. Vahel käib justkui sõda kõikide vastu.

Kui keegi ei too laenatud suitsu õigel ajal tagasi, saab ta tuupi. Kui mõni väiksem poiss ärplemist ei lõpeta, tehakse talle kambakas. «Laksu võib saada asja eest, aga ka koleda näo pärast,» lausus Gabriel.

Seitsmenda klassi poisid rääkisid, kuidas aasta vanema koolikaaslase tülinorimine neil üle viskas. «Ta tahtis olla «isa», aga julges ainult väiksematega ülbitseda,» ütles Indrek.

Ta klassivend Raul tümitas «isakese» vaeseomaks. Pärast maksis peksasaanu kaaslastega Raulile kätte. Sellega konflikt ei päädinud – vahetult enne «isakese» ja tema kaaslaste koolist lahkumist pasteerisid seitsmendikud nende nägusid.

Kas Raul on nüüd kõige kõvem? «Siin pole keegi «isa», igaüks seisab iseenda eest,» vastas ta.

Gabriel saab kevadel Puiatust koju. Viis aastat internaadis elanud nooruk leidis, et on paremaks muutunud. «Lõpuks saad aru, et oled ise süüdi ja et on vaja ka õppida,» ütles ta. «Võib-olla saan minna Helmesse tisleriks õppima.»

7.a klassi juhataja Aleksander Tiidemanni sõnul on raske poistele ühe aastaga mõistust pähe panna, kui seda pole varem pikema aja vältel suutnud kool ja kodu.

«Me ei tea poiste taustast eriti palju,» rääkis ta. «Kooli iseloomustus pole objektiivne. Miks ta on paha ja teeb kurja? Seepärast, et on haiget saanud. Kui kogu maailm reageerib nende pahategudele hukkamõistuga, asuvad nad kaitsesse ega usalda enam kedagi.»

Õppimine on hulkumise, varastamise, peksmise, vägistamise ja tapmise eest kodustest ja sõpradest eraldatud poistele enamasti kolmanda- või neljandajärguline tegevus. Et erikool pakub turvalise koduta lastele neli korda päevas süüa ja sooja toa, lähevad nad sinna pärast jooksupanekut tagasi.

«Siia saab tulla puhkama, siin saab ka palju nalja,» lausus Gabriel. Ta tunnistas, et on ligi 40 korda koolist omavoliliselt plehku pannud ja korduvalt karistuseks kartsas istunud.

«Kord jooksis Gabriel kirikusse ja jõi armulauaveini ära,» itsitas klassivend Indrek. Koolivaheajalt tuli ta kooli tagasi alles veebruari alguseks.

Katkiste perede lapsed
Lõhkiläinud pered, ema alkoholism, isa vägivallapuhangud – nii on paljud Puiatu poisid libisenud allakäigutrepile. Ent erikoolist lahkudes sattuvad nad taas kambajõmmidega kokku, teevad uusi sigadusi ja saadetakse erikooli tagasi.

«Sama kool, samad sõbrad, samad jamad,» ütles õpetaja Tiidemanni. «Sotsiaalset võrgustikku, millest palju on räägitud, pole olemaski.»

Viljandi kultuuriakadeemias folkloori õppinud kasvataja Tea Roosimägi ütles, et püüab hoolealuseid võtta niisugustena, nagu nad on, igaüht oma vigadega.

«Kui ta ka sind võtab inimesena, saab teda veidike mõjutada,» lausus ta. «Nad otsivad siit seda, mis neil on elus puudu jäänud. Püüan neile olla ema eeskuju.»

Poiste korralekutsumiseks ja innustamiseks jagatakse kiitusi ja laitusi. Mängutoa koristamise, katkise tööriista parandamise, hea õppimise eest teenivad poisid kiitust.

Jäävad nad suitsetamisega vahele, ülbitsevad, puuduvad tunnist või lahkuvad omavoliliselt – saavad laituse. Paremaid premeeritakse näituse- ja teatrikülastusega, paar nädalat tagasi käisid tublimad Pärnu veekeskuses.

Raul sai täna lõppeval veerandil rohkesti puudulikke hindeid ja teda koolivaheajal koju ei lubata. Ta tunnistas, et pole endaga päris rahul. «Mida paremini käitud, seda rohkem sind usaldatakse ja vabadust antakse,» tõdes ta.

Koolikorra järgi pääsevad poisid pärast tunde õue üürikeseks ajaks. Nädala sees tuleb neil enamasti viibida nelja seina vahel. Nendes keeb väljaelamata energia, mida nad tahaksid maandada treeningul.

«Palkaksin ühe tubli spordimehe, kes muudaks spordielu põnevaks,» kirjutas Puiatu õpilane Enri rahandusministeeriumi esseevõistlusel eriauhinna saanud kirjatükis. «Kui siin sisustataks jõusaal, ei oleks see tundigi kasutuseta. Meie praegune spordivarustus piirdub mõne palliga remondi järele karjuvas võimlas.»

Rahuldamata edujanu
Kutsele minna jooksma vastasid neli vestluskaaslast kohe jaatavalt. Ka õpetaja Tiidemann andis nõusoleku, kuigi eeskirjades on majast lahkumine lubatud õpetaja või kasvataja saatel. Pakasest hoolimata kruttisid poisid jooksutempo kiireks.

Nahk märg, pakkusid poisid välja korvpallimängu. Aga võistkonnad koostasid omakasupüüdlikult – kooli meeskonda kuuluvad Gabriel ja Raul võtsid appi sihvaka Martini, murdsid üksteise võidu korvile ja võitsid kindlalt.

Õpetajad ja kasvatajad, kes on poiste hingeni jõudnud, teavad, et nad loodavad alustada uut elu. «Loodan, et inimesed unustavad minu tehtud halvad teod ja annavad mulle andeks,» kirjutas üks poiss.

Puiatu erikool
Viljandimaal Pärsti vallas asuvasse Puiatu erikooli saadetakse kasvatusraskustega 10–17-aastased poisid, kes õpivad 4–9. klassini.
Koolis on praegu 56 õpilast, kellest teisel veerandil õppis rahuldavatele hinnetele 47.
1948.–2004. aastani on seal elanud 2227 poissi, kes on erikooli sattunud hulkumise, varastamise, peksmise, vägistamise ja tapmise pärast.

Allikas: Postimees 18. märts 2005