Niipea, kui ülikooli sissesaamise "juhhuu!" on röögatatud, asub värske tudeng purema pähklit - millest elada, kui palju raha üldse hinges püsimiseks kulub? "Uskumatult vähesega võib toime tulla," lohutavad need, kes üliõpilaseluga juba piisavalt jõudnud harjuda ja ütlevad uutele tulijatele lahkesti: tere tulemast elukooli!, kirjutab SL Õhtuleht.

Oma kogemusi rahaasjadega toimetulekust jagavad: Liivi Haamer (40), TPÜ ingormaatika magistrant ja Urmo Rae (27), TTÜ arvuti- ja süsteemitehnika magistrant, vabaabielus; Marin (22) ja Jürgo Nooni (22), TPÜ tööõpetuse õpetaja bakalaureuseõppe 2. kursuselt, abielus; Alex Tenusaar (22) TPÜ kunstiõpetuse bakalaureuseõppe 2. kursuselt.

EÜLi avaliku poliitika tegevjuht ja TÜ avaliku halduse 4. kursuse tudeng Marja-Liisa Alop on lisaks enda kogemustele varustatud ka Eesti Üliõpilaskondade Liidu läbiviidud mahuka uuringuga, mis annab meie üliõpilaste toimetulekust põhjaliku ülevaate. See ütleb näiteks, et Eesti üliõpilase keskmine sissetulek on 2411 krooni kuus. Arvestusse kuulub kogu tudengi kasutada olev raha: töötasu netosummas, toetused, kodustelt saadav taskuraha jms.

Tavaline eelarve - 1500 krooni
"Nii palju!" ei taha TPÜ tööõpetuse eriala tudengid Marin ja Jürgo seda numbrit kuidagi uskuda - nemad ise elavad ühikas kahekesi ära oma 800kroonistest õppetoetustest. Tegelikkuses jääbki 70 protsendi üliõpilaste keskmine sissetulek 1500 krooni piirimaile - keskmist näitajat kergitab ühe kümnendiku tudengite lahe rahaline olukord. Jõukatega teist sama palju on neid üliõpilasi, kes peavad ots otsaga kokku tulema 478 krooniga kuus.

EÜLiga seotud Marja-Liisa Alop leiab, et tudengi toimetulek sõltub liiga palju tema vanemate rahakotist: "Lõhe tudengite majanduslike võimaluste vahel on ikka väga suur. Ühed üliõpilased elavad lahedalt - on ju näha, et õppehoonete esised parkimisplatsid on autosid täis. Vaesematest peredest tulnud tudengid hoiavad samas kinni igast tööotsast, et hakkama saada."

Tudengite erinevad võimalused on küll märgata, aga lausa sotsiaalseid pingeid see nüüd kah ei tekita, leiab Jürgo: "See et mina sõidan trammiga ja teine mees autoga, pole ju kuigi suur probleem. Tuleb küll ette, et mõnikord pean ma õhtuti tööle minema, kui mõni teine lõbutseb. Aga vanemate sissetulek pole vähemasti minu toimetulekul küll määrav - tahan omal käel hakkama saada." Urmo lisab: "Inimene on juba 19, kui ta kooli lõpetab. Viimane aeg iseseisvuda." Nii mõnigi tudeng otsustab veel sellega kiire asjaga oodata.

Kes on kõige vaesemad tudengid?
Üliõpilase kuueelarvest neelavad kõige enam raha korter ja toit. Sellest olulisest väljaminekust pääseb veerand tudengitest, kes õpivad oma kodulinnas ja elavad vanemate juures. Kahe kolmandiku kodu asub ülikoolilinnast kaugemal kui 30 kilomeetrit - seega langevad tasuta toit ja peavari ära. Järeldus: tuleb leida raha.

"Neil on 400kroonine transporditoetus," tuletavad Marit ja Jürgo meelde "selle eest saab sõita koju või odavamas ühikas isegi üüri ära maksta. Võtame võrdluseks Tallinna ID-kaardi transpordisoodustuse - selle kõrval naljanumber. Kaugelt tulnud pole nii kehvikud midagi."

Mitmes linnas õppinud Liivi mäletab oma Tartu-aegadest: "Käisin nädalavahetustel kodus, tõin ühikasse süüa ja elasin ära neljapäevani. Nädalavahetuseni elasin, jah, õllest, aga häda polnud küll midagi." Marin tuletab meelde ka endasuguste tudengite olemasolu, kes lihtsalt on alustanud täiskasvanuelu. Jah, nad on pärit Tallinnast, aga abielus. Kui nad vanemate kulul elaks, mis omaette perekond nad siis oleks? "Tegelikult me ei teagi, kas meid loetakse praegu iseseisvateks inimesteks või vanemate ülalpeetavateks," pole neil aimugi sellest, mida seadus asja kohta arvab.

Millest tudengipaar elab? Jürgo-Marit loetlevad: "Mõlemad saame õppetoetust - 800 krooni kuus on suur raha, mis sunnib koolis pingutama. Selle eest saame üüri makstud, mis Karu ühikas on 1500 krooni kuus. Käime tööl - teenistus on pool minimaalpalka. Selle eest saame söönuks. Kott kartuleid on meil nurgas ja pliit olemas..."

Marja-Liisa lisab selgituseks, et õppetoetust saab tegelikult üliväike osa tudengeid - vähem kui 14,7%. Esimesel semestril seda praeguse korra kohaselt üldse ei makstagi. "Aga kuidas sa sead ennast sisse mitte millestki, kui lähed teise linna elama?" küsib ta.

Toimetulekutoetused tudengitele on kaotatud just sellesama õppetoetuse tõttu, millega vaid vähest hulka parimaid õppureid õnnistatakse. Marja-Liisa leiab, et just seetõttu peaksid toimetulekutoetus ja stipendium (sisuliselt ka praegune õppetoetus) olema ikka kaks ise asja - viimane on preemia parimatele õppijatele. Üliõpilaste peredele mõjub tema hinnangul aga lausa karistusena, et neist erinevalt võivad mitteõppijate pered endiselt toimetulekutoetust taotleda: "Tekib küsimus, keda riik õigupoolest soovib toetada?"

Kui väikese rahaga on üldse võimalik ära elada?
"Üksi elades elatusmiinimumiga toime ei tule. Kahepeale on võimalik hakkama saada ka tuhandekroonise toidurahaga," arvab noor tudengipere enda ja tuttavate kogemuse põhjal.

Ühikas või erakas?
Jälle uuringu juurde: üliõpilase keskmised kulutused eluasemele on 896 krooni kuus. Seda on enam kui Eestis keskmiselt, kuid arvestades vajadust kortereid ja ühiselamutube üürida igati loomulik.

Kolmandik üliõpilastest elab ühiselamutes, teine kolmandik vanemate või sugulaste juures, viiendik üürib kas tuba korteris või tervet korterit.

Viimaseid üüritaks rohkemgi, kui neid vaid võtta oleks, sest ühika võlu odava eluasemena on peaaegu kadunud. Üürihinnad on tõusnud üürikorterite tasemele. "Tartus on küll odavam üürida kamba peale Annelinnas korter kui maksta sama palju - vähemalt 1000 krooni - ühikakoha eest. Selleks, et pead-jalad koos ühes ruumis elada," jagab Marja-Liisa kogemusi ja lisab, et just Tartus on ühikatoad väga kallid: "Ühiselamute renoveerimiseks võeti lühiajaline laen - seega maksavad praegused üliõpilased suures osas ka tulevaste tudengite elamiskulusid."

Tallinnas on olukord vastupidine - tavaliselt on ikka odavam elada ühikas kui üürikorteris.

"Peda Karu ühikas, kus meie elame, on kahekohalise toa üür koos internetiga 1500 krooni, aga see on elamiskohtadest ka kõige kallim. Raadiku tänava ühikas Lasnamäel on küll soodsam, aga tundus olevat liiga kaugel," räägib Jürgo. Ühiselamus elamise teevad mõnusaks ülikoolile lähedane asukoht, võimalus konspekte vahetada ja ka muidu suhelda. Väikesed kulutused? See on suhteline, sest näiteks Karu ühikas varastatakse, eriti suvel - just mõne päeva eest virutati Jürgo jalgratas.

Selle majaga on varasemast üliõpilaselust kogemusi ka Liivi tuttavatell: "Karu tänava ühikatoas elati lausa vahetustega - kui üks läks ära, jäi teine valvesse. Vargused toimusid pidevalt."

Urmolt teenib kiidusõnu TTÜ ühikas: korralikult renoveeritud ja mugav eluase, sisse pääseb uksekaardiga, lisaks ka suhteliselt odav. Marja-Liisa ütleb, et selle taga on oskuslik majandamine - ühikas on ka hostel külalistele, mille sissetulekud aitavad ka ühiselamut majandada.

Tartu Bettoni ühika elanike seas tehtud uuring näitab, et üliõpilased peavad sealset üüri liiga kalliks. Lisaks häirivad lärm, lõhkumine, administraatori visiidid tubadesse ja prussakad.

Üürikorter võib olla samuti ebamugav - seitsmel protsendil pole võimalik kasutada kööki, viiel protsendil üliõpilastest puudub isegi pesemisvõimalus.

Need, kes kodulinnas õpivad, reeglina vanemate juurest ära ei koli - üüri- ja kommunaalkulud tasuvad tavaliselt isa-ema ja kulutused toidule on palju väiksemad.

Kas minna tööle?
Õpingute kõrvalt töötab enam kui pool üliõpilastest, selgub uuringust. Enamik neist on leidnud lisatööd teenindusvaldkonnas ja saab palka keskmiselt 2883 krooni kuus. Seega ei tee tudeng tööd mitte erialaste kogemuste omandamiseks, vaid lihtsalt äraelamiseks.

"Muidugi oleks tore, kui üliõpilane lihtsalt eluspüsimiseks tööle minema ei peaks, kuid erialast tööd võiks tudeng ülikooli ajal küll teha," arvab Alex ja teised on päri. Urmo ja Liivi muigavad: "Meil IT-tehnoloogias vaadataks sellisele inimesele küll väga imelikult, kui tal lõpetades veel töökogemus puuduks." Liivi ütleb, et omal ajal Tartus õppides ta kooli kõrvalt tööd ei teinud, sest seda leida oli peaaegu võimatu. Seevastu Tallinnas on töövõimalused üsna avarad.

Kas töö õppimist segama ei hakka?
"Mina käisin tööl ja sain bakalaureusekraadi üheksa aastaga, kuid võin selles peamiselt ikka oma laiskust süüdistada," tunnistab Urmo ausalt ja toob võrdluseks oma naise: "Ta on tulnud töö kõrvalt toime nii bakalaureuse kui nüüd ka magistriga. Minu meelest virisevad need, kes ei saa ei töö ega õppimisega hakkama."

Töötamine annab vajaliku enesekindluse tööturul läbilöömiseks, kuid sellega tuleb õpingute ajal piiri pidada - kaheksast viieni töö hakkab tudengite üksmeelsel arvamusel küll õppimist segama.

Mida arvata mõttest pärast gümnaasiumi aasta-paar hoopis raha koguda ja alles seejärel ülikooli minna?

See võib kõlada hästi, aga ei tööta, usub Alex. Teised usuvad sama.

"Töötada aastake Eestis ja sellest rahast neli aastat õppida? See võimalus on praktiliselt null. Noorel pole ju haridustki, et heapalgalist kohta saada. Võib-olla näiteks Ameerikas töötades on võimalik vajalik summa koguda, aga ka sõiduga kaasnevad kulud," arutleb Marja-Liisa.

"Kui lähed raha teenima ja õppimine katkeb, siis pole enam lihtne seda uuesti alustada - inimene hakkab seda üha edasi lükkama ja lõpuks võibki jääda ülikooli minemata," kahtleb Liivi.

Õppelaen? Oleneb, milleks
Õppelaenu on võtnud 66% uuringus küsitletud tudengitest, keskmiselt 30 000 krooni ulatuses. Valdavalt on raha kulunud elamiskulude katmiseks, tarbeesemete ostmiseks ja õpingutega seotud kulude ks. Riigieelarvevälised üliõpilased maksavad selle eest õppemaksu ja elamiskulusid.

"Õppelaenu võtta on lihtne ja ega koolid tudengeid eesootava eest nii väga hoiata ka," mainib Alex värsketele tudengitele hoiatuseks.

Urmo meenutab: "Mina võtsin üks kord õppelaenu ja järgmisel aastal vaatasin üllatusega, et kusagilt on arvele mingi raha tekkinud. Ma ei tulnud selle pealegi, et laenuraha automaatselt üle kantakse." Kõik vestluskaaslased, kel oli laenuvõtmisega kogemus, tunnetasid, nagu oleks pank visanud riuka - avalduse võiks ju esitada ikkagi juhul, kui raha juurde soovitakse.

Juhtumeid, kus tudeng selle kaelasadanud summa kahe nädalaga laiaks lööb, teab oma tutvusringkonnast igaüks. "Mõni aeg tagasi tundus õppelaen võrreldes teiste laenudega odav, seda võeti isegi edasilaenamiseks tuttavatele. Nüüd on olukord muutunud. Ise ostsin laenuraha eest kodutehnikat," ütleb Liivi.

Jürgo võttis enda sõnul õppelaenu täpselt 7322 krooni: "Raha oli vaja fotoaparaadi ostmiseks." Muidu on ta laenuvõtust hoidunud.

Uuringu põhjal arvab ligi kolmandik tudengeid, et neil võib laenu tagasimaksmisega tekkida väiksemaid probleeme. Sissetulek pole kaugeltki kindel, sest noorte töötus on kõrge.

Alex mäletab valusat laksu vastu rahakotti, kui pangalt esimene intressikviitung laekus: "Töökohta mul ei olnud. Alles tagantjärele tuli mulle tarkus arvutada, kui palju saadud rahast lihtsalt pangale maksan."

"Tihti tehakse juttu sellest, et pool riigitöötajate laenust kustutatakse. Tegelikult kustutatakse kuni pool, enamasti aga mitte üle veerandi laenust," toob Urmo üliõpilasi ka omalt poolt maa peale. Seda, et keegi õppelaenu kustutamise tagamõttega iibe eest hoolitseks, tundub paaridele lõbusalt jabur "äriprojekt", kui tudengi tavalist seisu arvestada: "Et 60 000 laenu ja tööd ei ole - pisut nõrgad väljavaated toime tulla..."

Allikas: SL Õhtuleht 29. juuli 2004
www.sloleht.ee/index.aspx?id=160463&d=29.07.04&r=2