Jüri Saar: Tartu kutsehariduskeskuse mullu lõpetanud noortest on vähesed jäänud töötuna koju konutama, kuid kooli teeb murelikuks, et mõnes valdkonnas on erialasele tööle siirdujaid kasinalt.

Rahuloluks annab kutsehariduskeskusele põhjust teadmine, et uuringus osalenud 460 vastsest vilistlasest 356 töötab, õpib edasi või teeb mõlemat samaaegselt, veel 25 on lapsega kodus ja 41 armees.

Küsitluse ajal mullu oktoobri lõpus oli töötuna arvel seitse värsket vilistlast ja 28 otsis tööd.

Kutsehariduskeskus on äsja lõpetanute käekäiku uurinud kolmel aastal ja suuri muutusi pole olnud, ikka on töötuid keskeltläbi üks-kaks protsenti, kodumaal töötajaid umbes pool küsitletuist ja tööotsijaid alla kümne protsendi.

Õpitud eriala ei tõmba
Kutsehariduskeskuse kvaliteedijuht Eda Anton nimetas aga muret tekitavaks asjaolu, et mõnes valdkonnas on erialase tööga hõivatud vilistlaste hulk väike. Eelkõige käib see õmblejate kohta – tööle läinud 34 vilistlasest vaid tosin ehk kolmandik oli erialasel tööl.

Toiduainete tehnoloogia ja infotehnoloogia valdkonnas ei töötanud õpitud alal kolmandik tööle läinuist. Muis valdkonnis on olukord parem.

Eda Anton nimetas ühe põhjusena, miks õmblejad erialasele tööle ei ihka, vähest palka ja rutiinset masinatööd. Teine põhjus on aga nähtavasti selles, et motivatsiooni pole olnud juba õppima tulles.

«Ilmselt tullakse mõttega, et õpin naiseliku eriala, millega saan endale ja lastele riided selga, ja pärast õpin järgmise naiseliku eriala. Tõsi on, et kõige sagedamini lähevad just õmblejad ümber ja edasi õppima,» rääkis Anton.

Anton viitas ka ühe Tartu õmblusettevõtte juhi sõnadele, et kuni tööbörsilt on töötuid saada, ei tule mõttessegi miinimumpalgast rohkem maksta. Seetõttu on Antoni hinnangul täitsa küsitav, kas sellise eriala õpetamine kutsehariduskeskuses ongi enam perspektiivikas.

Õmblusettevõtte Ilves-Extra nõukogu esimees Arvo Kivikas sedastas, et probleem on talle tuttav, ja möönis ka, et ei ole arukas, kui riigi raha eest koolitatakse inimesi, kes pole kunagi kavatsenudki oma erialal töötada. Neid, kes on kooli läinud lapsepõlve pikendama. Ja see on riigis üldine häda.

Otsitakse kosilast
Mure on Kivika sõnutsi aga täiesti olemas, sest Ilves-Extragi vajab pidevalt uusi õmblejaid. Ta nentis, et ega noorte tööle motiveerimiseks muid mõjusaid võtteid pole kui maksta korralikku palka.

Pärast kaht läinud aastal olnud palgatõusu usub ta, et tasu ei peaks enam õmblejaid firmast eemale peletama, sest brutopalk on keskeltläbi 6000 krooni kuus ja usinamatel küünib ka üle 10 000 krooni.

«Neiud on aga häbenemata välja öelnud, et sellises naistekollektiivis ei saada mehele. Pigem ollakse tööl kaupluses või bensiinijaamas, ollakse seal lõbus ja tegus, kuni kosilane leitakse,» sõnas ta.

Allikas: Tartu Postimees 17. veebruar 2005