Paljudel inimestel, sealhulgas haridustöötajatel, ei ole õnnestunud veel saada pihta sellele imele, mida nimetatakse hariduseks, kirjutab ühiskonnateadlane Ülo Vooglaid Virumaa Teatajas.

"Mitmed arvavad jätkuvalt, et haridus on see, mida koolis antakse ja mille olemasolu aeg-ajalt kontrollitakse. Kujutatakse ette, et õppides on võimalik omandada haridus.

Omandada saab seda, mis on kuskil olemas. Haridust ei ole kuskil selliselt, et keegi saaks seda anda, võtta, osta, vahetada. Noorel on võimalik kujuneda harituks, kui on soodsad tingimused, suur huvi, tugev tahe, hea tervis ja lähedal hulk tarku, usaldavaid, hoolivaid inimesi, kes tahavad, suudavad ja oskavad teda juhatada, nii et ta kasvaks väärikaks ja arukaks, töökaks ja südamlikuks.

Tarkus ja teadmised
Paraku ei saa õppides targemaks. Õppides võib saada teadmisi. Needki võivad olla süsteemsed või fragmentaarsed, eri kindluse, sügavuse ja ulatusega. Teadmiste hulga kõrval on oluline ka nende kvaliteet.

Samuti on vaja teadmiste, nende kasutamise oskuse ja arusaamise ühtsust. Vaja on vabadust selleks, et kujuneda isiksuseks – kordumatuks, ainulaadseks, imetlusväärseks ...

Vaja on aru saada, et vabaduse esmaseks eelduseks on kord. Korraaustus on distsipliin. Kui korda ei ole inimeses endas ja tema keskkonnas, sh suhetes, siis on korralagedus ja haritud inimeseks ei saa kujuneda.

Oskused ja vilumused tulevad katsetades ja harjutades. Arusaamine aga kujuneb arengutasemele vastavalt mõtlemise, uurimise, loomise jms kaudu, milles õnnestub tänu seoste ja sõltuvuste süsteemide märkamisele hakata ette nägema ja ära tundma nii head kui halba, sobivat ja sobimatut, õiget ja väära ...

Hariduslik otstarve on ühiskonna kõigil institutsioonidel, eeskätt kodul. Oma osa on sõpradel, raamatutel, kaunitel kunstidel, kirikul, klubidel, ajakirjandusel, reisimisel – kõigel, millest salvestub vahetuid kogemusi, mõtteid ja tundeid.

Haritud inimeseks kujunemise eelduseks on vaimsus ja kultuuriseosed – haritud inimeseks saab kujuneda üldinimliku kultuuri, rahvuskultuuri ja omakultuuri ühtsuses.

Protsessina on haridus valmisolekute kujunemise elukestev jada.

Vanematel inimestel peaks olema nii palju oidu, et aidata nooremal põlvkonnal õppida tundma minevikku ja ette kujutada tulevikku, et saavutada valmisolek nii tööks kui puhkamiseks (ilma viina ja muude uimastiteta), oma kodu ja perekonna loomiseks-hoidmiseks, laste kasvatamiseks, oma ja teiste vanemate kindlustamiseks, looduse ja kultuuri, sh emakeele säilitamiseks jne.

Igaühel oleks vaja saavutada tase, kus ta oleks küllalt sarnane teiste inimestega, et oleks võimalik suhelda, ja küllalt eriline, et temaga oleks mõtet suhelda.

Tulemuste tõlgendamine
Kooliõpilaste teadmisi ja analüüsivõimet hindava rahvusvahelise PISA testi üldarvestuses saavutasid Eesti õpilased viienda koha, saavutustasemelt jäime alla ainult Soome koolilastele.

Mida aeg edasi, seda selgemalt näeme, et PISA test oli vajalik. Seda vähemalt kümnel põhjusel:

1) tõdeme “üldrahvalikult”, et anne on rahvuslik põhirikkus ja Eestis on palju andekaid lapsi;

2) leidis kinnitust, et Eestis on endiselt palju pühendunud, ennastsalgavaid õpetajad, kes tegutsevad südame sunnil, kultuuri ja kodumaa hoidmise nimel, olenemata sellest, mida ümberringi räägitakse, tehakse, millist palka makstakse jne;

3) nüüd võime olla kindlad, et kui testiks korralikult ja õigel ajal valmistuda, siis on ka edaspidi head väljavaated saavutada teistest paremaid tulemusi ja püsib võimalus väita, et tegelikult iseloomustab tulemus haridussüsteemi ja õppekorraldust tervikuna; (Võitjad, nagu teada, ei pea aru andma ega endale tuhka pähe raputama!)

4) näeme, et paljude arvates on ikka veel kool see koht, kus “antakse haridust”, et koolis toimub üks suur õppimine või õppetöö, et hinded näitavad laste haridustaset, nende arengut ja iseseisva mõtlemise ning ühiskonna liikme ja kultuuri esindajana elamise potentsiaali;

5) saame veel selgemalt kui varem aru, et sõna “haridus” tähendus on endiselt ähmane pea kõikidel regulatsioonitasanditel;

6) tõdeme, et paljude arvates toimub koolis vaid õppimine, ja mida rohkem on mingi õppeaine tarbeks tunde, seda haritumad on õpilased; tähtsust pole isiksusel, tema maailmavaatel ega maailmapildil, loovusel, hoolivusel, austusel, sest haridust ja koolikorraldust võib hinnata mingi teadmisi-oskusi mõõtva (?) testi tulemuste põhjal;

7) saame aru vihjetest, et kui õnnestuks võimalikult kiiresti vabaneda nendest õpilastest, kes on teistest aeglasemad või kellel ei ole küllalt hea mälu, fantaasia, seoste ja süsteemi nägemise ning äratundmise võime, siis oleksid “tulemused” rahvusvahelises pingereas veel paremad ja au veelgi rohkem;

8) näeme-kuuleme, et eriti innukalt võtavad testi kohta sõna oma aine fännid, kes näeksid meelsasti, et just nende aine saaks tunde juurde ja seataks tähelepanu keskmesse;

(Selliseid inimesi on pedagoogide seas alati olnud, akadeemik Liimets nimetas neid omal ajal “aineidiootideks”.)

9) kogeme, et nostalgia veneaegsete programmide suhtes püsib, nagu püsib ka veneaegne, totalitaarse ühiskonna jaoks loodud alluvusprintsiip: ülemus on subjekt ja kõik teised tema alluvad, kes peavad tegema seda, mida ülemus käsib, ning on tema suhtes manipuleerimise objektid ehk vahendid;

(Õpilase arengut ja selleks vajalike tingimuste loomist ei saa siis eesmärgiks pidada.)

10) sai veelgi selgemaks, et Eestil on veel pikk tee käia, enne kui kultuuritase võimaldaks aru saada, et igal inimesel on põhiseaduse järgi küll õigus igal teemal sõna võtta, aga igaüks saab seda võimalust kasutada sel määral, mil ta on antud küsimuses küllalt haritud, informeeritud ja kogenud, et aru saada oma jutu mõttest ja tähendusest.

Hariduse üle ei ole võimalik otsustada pelgalt teadmiste hulga järgi, ka mitte teadmiste kasutamise oskuse järgi.

Haridus on kultuuri funktsioon.

Haridus kui protsess on valmisolekute kujunemise elukestev jada.

Pead oleks vaja kokku panna selleks, et luua küllalt selge kujutlus lähemas ja kaugemas tulevikus kujunevate vajaduste kohta.

Hariduse väärtus ilmneb tulevikus, mitte mingi testi abil."

Ülo Vooglaid

Allikas: Virumaa Teataja 4. jaanuar 2008