Marii Karell, Külli-Riin Tigasson: Kui alg- ja põhikooli sisseastumiskatsed haridusministeeriumi ettepanekul keelustatakse, keerab see täielikult pea peale seitsme kooli seni toiminud õppesüsteemi. Eestis on üldhariduskoole kokku 620.

Ehkki praegu pole näha, et katsete kaotamine ja haridusreform tervikuna enne aprilli-maid lahenduse leiaks, on sisseastumiseksamite keelamise idee tekitanud suure diskussiooni. Põhjenduseks, miks katsed on vaja ära jätta, öeldakse ministeeriumist: klass peab olema läbilõige ühiskonnast, kus andekas õpib kõrvuti vähem andekaga; koolieelikute puhul pole võimalik määrata nende erilisi andeid, seetõttu kujunevad katsed vägikaikaveoks vanemate vahel – kes on jõudnud rohkem lapsega tegeleda, selle võsuke eliitkooli vastu võetakse.

Teeninduspiirkonnata koole, kes siiani on saanud ise oma õpilased valida, on Eestis kokku 16. Neist üks on sanatoorne kool, kaheksa erakoolid. Nii puudutaks muudatus valusalt seitset kooli: Tallinna inglise kolledžit, Tallinna prantsuse lütseumi, Tallinna muusikakeskkooli, Nõo reaalgümnaasiumi, Noarootsi gümnaasiumi, Tartu Miina Härma gümnaasiumi ja Tartu Hugo Treffneri gümnaasiumi. Esialgu on koolid äraootaval seisukohal.

Hakatakse testima vanemaid
Tallinna inglise kolledži direktor Toomas Kruusimägi pole veel konkreetset varuplaani mõelnud välja juhuks, kui muudatus peaks kehtima hakkama. “Ma loodan, et terve mõistus võidab ja selline nonsenss läbi ei lähe,” ütleb ta. “Miks on vaja lõhkuda süsteemi, mis on 45 aastat toiminud? Ega katsete keelustamisega halvemad koolid ju paremaks muutu.”

Naljaga pooleks pakub Kruusimägi, et kui lastele katseid teha ei tohi, siis hakkavad nad vanemaid testima. “Geenid on ju samad. Ma ütleksin, et see on umbes samas kategoorias ettepanek kui katsete kaotamise mõte.”

On vihjatud sellele, et lastega peetaks enne kooli vastuvõtmist vestlusi, mille najal siis ikkagi mõningane pingerida tekib. Vestlusi ei saa ju keegi ära keelata…

Eelmisel aastal oli inglise kolledžis üle pika aja võimalik esimesse klassi lapsi vastu võtta. Eelnevalt on mitmel aastal võetud vastu õpilasi teise klassi. Kolledži õppedirektor Anu Parts kirjeldab lapsukeste katseid nii: “Lapsed kirjutasid oma nime ja paar lihtsat lauset. Sellele järgnes vestlus lapsega, mida sai kuulata ka vanem (kui vanem ja laps seda soovisid). Vanem sai jälgida, kuidas laps loeb ja loetut mõistab ja paar lihtsat arvutust teeb. Küsiti looduse, igapäevase olme jms-ga seotud küsimusi. Jutt käis mööbliesemetest, sõiduvahenditest, taimedest, loomadest. Päris kindlasti ei puudutatud teemasid, mida võiks pidada isiklikuks.”

Palju on räägitud sellest, et nii varases eas võimete proovile panek tekitab lapses stressi. “Neile tahaksin öelda, et vanemad peaksid oma last tundma,” märgib Parts. “Närvisüsteemi tüüp on pärilik ning kooli valiku otsustamist peaks alustama vestlusest lapsega.”

Mõni laps tihub nutta
Partsi sõnul püütakse katsetel luua rahulikku õhkkonda, kus õpetajad naeratavad ja aitavad lapsi suunavate küsimustega. “Lapsed on erinevad. On neid, kes on harjunud suhtlema ja kelle jaoks on tegu järjekordse suhtlusolukorraga. Teised aga tajuvad vanemate suuri ootusi ja on juba tulles murelikud ning närvis. Oleme näinud pisaraid, aga mõni nutusilm muutub pärast pisara poetamist asjalikuks vestluskaaslaseks.”

Tallinna prantsuse lütseum on selgelt öelnud, et nemad eelistavad 1. klassi võtta lapsi, kelle vanematel on aega ja tahtmist oma lastega tegeleda. See on just see punkt, miks katsed keelustada tahetakse.

Samas on uuringud Saksamaal näidanud, et sealsete laste varajane selekteerimine on viinud sinnani, kus lihttööliste lastel on teistest palju kehvemad võimalused pääseda keskkooli ja ülikooli. Sest töölistel ei ole nii palju võimalusi end lapse õpetamisele ja harimisele pühendada.

Ka Eestis on praegu selgelt näha, et ülikoolide konkurssidel pakuvad eliitkoolide õpilased omaette taset – enamik neist pääseb kõrgkooli. Väiksemate kohtade keskkoolidest-gümnaasiumidest pääsevad mõnel aastal ülikooli üksikud.

Suund, kuhu haridusministeerium katsete kaotamisega tüürib, põhineb paljuski uuringutel, mis ütlevad, et laste üldine harituse tase on ühtluskooli süsteemi kasutavates riikides parem.

Kuidas see välja on selgitatud? Pisa haridusuuringuga, mille käigus võrreldakse täpselt sama meetodi alusel eri riikide 15-aastaseid õpilasi. Viimati, 2003. aastal näiteks korraldati uuring 58 riigis, igas neist kaasati 4500–10 000 õpilast.

Ühtluskooli laste tase kõrgem
Selgus, et õpilaste tulemused sõltuvad väga suurel määral haridussüsteemist. Saksamaa ajaleht Die Zeit kirjutas Pisa uuringust pikema analüüsiva artikli: “Riikides, kes kasutavad ühtluskooli printsiipi (s.t lapsi ei jaotata võimete järgi varakult koolidesse) on tulemused kõige paremad.

Näiteks Austria kulutab ühele õpilasele ligi 70 000 dollarit – rohkem kui ükski teine riik –, aga sellele vaatamata seisab ta Pisa uuringus alles 10. kohal. Austrias on selekteeriv koolisüsteem (erisuguste võimetega lapsed jaotatakse varakult eri koolide vahel).

Pisa uuring jõuab selge järelduseni, et õpilaste üldised, keskmised tulemused on kõige kehvemad riikides, kus koolidevahelised erinevused on kõige suuremad. Ning kõige parem on olukord seal, kus õpilaste tulemused erinevad ühe kooli lõikes (mitte koolide vahel). Tugevamad õpilased tõmbavad nõrgemad endaga kaasa. Aga tugevamatel on ka nõrgematelt üht-teist õppida. Asjaolu, et erisuguste võimetega lapsed võimalikult kaua koos õpivad, tõstab üldist haridustaset.”

Euroopa parimaks haridussüsteemiks peetakse Soome oma, kus lapsi varakult ei selekteerita.

Ka Tartu Decartes’i lütseumis, kus sügisest plaanitakse avada eraldi spordiklassid, öeldakse, et Soome süsteem on saanud kiita terves maailmas. Direktor Jaan Reinson ei pea õigeks laste varajast selekteerimist vaimsete võimete alusel. Küll aga leiab ta, et spordi-, muusika- ja kunstikatseid peaks esimesse klassi astujaile tegema. “Näiteks meie plaanime avada võimlemisklassi. Ja üldiselt arvatakse ikka, et võimlemisega peaks väga varakult tegelema hakkama.”

Suure piirkonnaga koolides, kus on palju paralleelklasse, ei välista muudatus siiski eraldi kallakuga klasside avamist. Näiteks võetakse vastu hulk lapsi, kellest siis hiljem musikaalsemad muusikaklassi suunatakse või sportlikud lapsed spordiklassi koondatakse.

Soome koolisüsteemi salapärane edu

Külli-Riin Tigasson: Maailm pöördub põhja. Viie aasta eest, kui korraldati esimene rahvusvaheline Pisa haridusuuring, selgus, et Soome õpilased on maailmas esirinnas, seda nii loodusteadustes, matemaatikas kui ka nn funktsionaalse kirjaoskuse poolest. Nad oskavad teadmisi loovalt rakendada, tulevad hästi toime ootamatus situatsioonis ning takkapihta armastavad rohkem lugeda kui nende eakaaslased kuskil mujal.

Pole siis ime, et kesisemate tulemustega riigid püüavad oma haridussüsteemi Soome mudeli järgi ümber korraldada. Saksamaa hariduspoliitikud nimetavad Soome mudelit ideaalseks. Eelmisel aastal saatis Hiina 400 inimest Soome õppima, et soomlaste kogemusi oma koolides rakendada. Ning kahe nädala pärast korraldab Soome suure rahvusvahelise konverentsi, et tutvustada maailmale oma edu võtit.

Mis on siis Soome kooli saladus? Kuuekümnendatel aastatel alustati Soomes suurt haridusreformi: kuni selle ajani pandi sealgi lastele halbu hindeid ja jäeti istuma, lapsi sorteeriti varakult vastavalt võimetele koolide vahel ning kehvemad õpilased saadeti erikoolidesse.

Kõik lapsed õpivad Soomes 1.-9. klassini koos. Eri kodudest, eri tausta, erisuguste võimetega. Õpiraskuste või “diagnoosiga” lapsed saavad esimesel kahel kooliaastal väikestes klassides eriõpet, alates 3. klassist õpivad nad koos kõigi teistega tavaklassis. Paljud Soome omavalitsused on erikoolid üldse kinni pannud. Kuid igas koolis on eripedagoogid, psühholoogid ning sotsiaaltöötajad, kes tegelevad õpiraskustega laste ja nende peredega. Kehvematele õpilastele, kes teistega sammu pidada ei jõua, antakse lisaõpet – kas üksinda või väikestes gruppides. Tavaliselt on selliseid lapsi igas klassis ligi veerand. Raskete puuetega lapsi aitab koolis sageli lausa oma assistent. Võimekamatele lastele annab õpetaja lisaülesandeid.

Põhikoolist väljalangevus on peaaegu olematu: viiemiljonilise rahvastikuga riigis jättis mullu põhikooli pooleli vaid 150–200 noort. Võrdluseks: kolm-neli korda väiksemas Eestis langeb aasta jooksul põhikoolist välja tuhatkond noort.

Allikas: Eesti Päevaleht 19. veebruar 2005