14. märtsil tähistame taas emakeelepäeva. Kogu emakeelepäevale eelnenud nädala jooksul korraldati koolides emakeeleolümpiaade ja kõnevõistlusi, tehti kokkuvõtteid keelega seotud uurimistöödest ning omaloominguvõistlustest. Emakeel on tähtis.

Emakeelepäev ei ole ammu enam ainult üks riiklik tähtpäev, mille puhul me heiskame Eesti lipu. Emakeelepäeva tähistamisest on saanud traditsioon, mida hoiab elus armastus oma emakeele vastu.

Filosoof Martin Heidegger on öelnud, et keel on olemise koda – seega meie vaimne kodu. Igaüks teab, et kui kodu on korras, sellel on tugev vundament, avarad ja valgusküllased toad ning katus, mis ei lase vett läbi, on selles kodus hea elada. Selline on kodu, kuhu tahad ikka ja jälle tagasi pöörduda.
Küsiksin täna, kas meie keeleline kodu on korras?

Eesti keel on riigikeel ning koguni Euroopa Liidu ametlik keel. Meil on tugev emakeeleõpetuse traditsioon, tasemel keeleuurijad ning hästitoimiv keelekorraldussüsteem. Seega võime tõdeda, et vundament on meie keelelisel kodul tugev. Sellele vundamendile on rajatud eestikeelne haridussüsteem alates lasteaiast kuni doktoriõppe ja teaduseni, seega ruumikitsikust meie keelelises kodus ei ole. Tugevaks katuseks võiks nimetada kogu eestikeelset kultuuri ja kirjandust. Nobeli kirjanduspreemiat me seni küll saanud ei ole, kuid olen veendunud, et meil on maailma parimad eestikeelsed kirjanikud ning kas või möödunud aasta uudiskirjandust vaadates võime olla kindlad, et 19. sajandi alguses noorukese Kristjan Jaagu poolt luulekeeles väljendatud unistus: ”Kas siis selle maa keel laulutuules ei või taevani tõustes üles igavikku omale otsida?” on täide läinud.

Kui aga meie keelelise kodu tubades pisut tähelepanelikumalt ringi vaadata, leiame kohti, mis vajaksid ka pisut kasimist. Ikka ja jälle kohtame avalikus ruumis võõrkeelseid firmasilte, kuigi kõikidele nendele lounge’dele, café’dele, shop’ideleja boutique ’dele leiaks – paljudele neist ongi juba leitud - kindlasti ka sobiva eestikeelse nimetuse. Üleilmastumine toob meie keelde üha uusi ja uusi toorlaene, mis ennekõike mõjutab nooremaid keelekasutajaid. Kindlasti vajaksid head toimetajakätt mitmed ajakirjandusväljaanded, pean esmajoones silmas internetipõhist meediat, mille keelel on noorte keelekasutusele eriti suur mõju.

Eesti keele suurimaid rikkusi on eesti keele piirkondlikud erikujud – murded ja murrakud. Just nende hoidmine, kaitsmine, arendamine ning kasutamine teeb meie keelelise kodu omaks ja hubaseks. Välismaise „keelemööbli” ja nipsasjakeste kõrval tasuks kindlasti ka murdekeele võimalusi kasutada.

Meie kõrval elab inimesi, kelle emakeel ei ole eesti keel. Me tahaksime, et ka nemad oma emakeelt väärtustaksid, seda hoiaksid ja arendaksid. Sest teiste keelteni – ja eesti keele kui riigikeeleni - jõutakse just oma emakeele kaudu.

Meie keeleline kodu on meie ühine vara. See on palju parem investeering kui kinnisvara, sest nii väline surve kui ka majanduslangus võivad selle hinda ainult tõsta.

Tõnis Lukas, haridus- ja teadusminister
Lisatud 13. märtsil 2009